header image
 

Algusest peale siis…

Nüüd tuleb siis kõvasti oma mälu värskendama hakata. Üritan teile oma tripi algusest peale ära kirjeldada. Annan endast parima:)

Niiii. 1. juuni 2008 seadsime sammud Tallinna Lennujaama poole. Nüüdseks vist juba Lennart Meri Lennujaam??? Saatjateks olid meil Stella, Anneli, Andres ja Omar. Saatmine väga nutuseks ei kujunenud. Paar pisarat ma tegelikult kodu ukse ees poetasin, kui Brittat kallistasin ja emme trepi pealt lehvitas ja autos ulgusin natuke edasi, aga lennujaamas suutsin end ohjeldada:) Kui saatjatega oli hüvasti jäetud, hüppasime lennuki peale ja põrutasime Londonisse. Londonis pidime bussiga ühest lennujaamast teise sõitma( Stanstedist Heatrow’sse vist…ei ole kindel tegelikult), mis võttis aega tervelt 2 ja poolt tundi. Seal lennujaamas ootasime ka omad tunnid ja siis hüppasime maailma suurima lennuki peale:) Airbus 380. Nii vägev oli. Teenindus oli niii lahe. Singapore Airlines oli meie valitud lennufirma ja kõik stjuardessid olid ilusad aasia naised:) saime oma telekat vaadata, istmeid sai nii mõnusalt oma tahtmise järgi reguleerida, anti kuumasid käterätikud enne söömist, et käed ära pesta (söödeti meid 12-tunnise lennu jooksul 2 või 3 korda…jälle ei mäleta.) Ja kõik oli muidugi hinna sees. Aga hind oli muidugi väga soolane. Siis jõudsime Singapore’i. Seal oli niii ilus lennujaam, et suu jäi lahti. Niii ilus ja suur. AAA. Ja siis üks naine andis otsad seal parajasti. Üritasid teda seal elustada , aga ei õnnestunud. Tõmmati ming riide ese peale ja viidi minema. Väga õudne oli seda kõike pealt näha:S Aga muidu oli seal ikkagi lahe. Tasuta internett, kallid firmapoed( kus mul kyll asja polnud) ja muidu mõnus õhkkond. Seal me veetsime ka ikka parajalt kaua aega ja siis hüppasime jälle Airbus380 peale ja võtsime suuna Sydney’sse. See lend niii mõnus ei olnud. Nii suur väsimus oli peal ja siis hakkas nina nohuseks jääma, kuna lennukis oli ikka parajalt külm( tekist ja villastest sokkidest, mis meile reisialguses anti, ei olnud ilmselgelt kasu) ja sada muud häda. Kui Sydney’sse jõudsime oli meil mingi 6 tundi aega oma järgmise lennuni, mis pidi lendama Cairns’i. Otsustasime, et läheme viskame siis neile vaatamisväärsustele ise ka pilgu peale, kui juba seal olime. Ilm oli vihmane ja üsna jahe. Aga vaadata oli palju. Enne seda nii suures linnas ei olnud käinud. Vägev ikka. Aga see kuulus oopermaja  lähedaltvaadates nii ilus ei olnudki. Vana hoone ikkagi juba. Aga see Harbour Bridge oli kyll võimas. Ja siis seal linnas lasid mingid rongi moodi asjandused ringi. Monorail. Ja siis kui linnas oli käidud ( apteegist ostsin endale nohurohtu, mis andis esimese arusaamise, kui kuradi kallis siin ikka on) suundusime tagasi lennujaama, et mugavalt lennuki peale hüpata ja troopika poole teele asuda. Meie kahjuks nii ei läinud. Kuna ilm oli vihmane ja ka natuke tormine selle ajaks juba, siis oli kogu lennugraafik sassis ja meie lennuk jäi kõvasti hiljaks. Kokku ootasime seal mingi viis tundi vist. Üritasime magada kuidagi, aga ei tulnud välja eriti. Lennujaama istmed olid ikka väga nigelad. Üldse oli tegu väga koleda lennujaamaga. Aga noh,peale Singapore’i lennujaama, nõudmistase on kõvasti kõrgem. Meel oli jube halb ja kui lõpus lennuki peale saime, oli selline tunne, et oli ikka siia vaja ronida:D Aga kui Cairns’i kohale jõudsime, meel muutus sajaprotsendiliselt.

Tere!

Lugupeetud, daamid ja härrad

Tere teile kõigile, kes võtsid vaevaks, mu tagasihoidlikku blogi külastada. Mina, nimelt, ei alusta blogipidamist reisi alguses, vaid olen huvitavam, ja alustan seda hoopis reisi käigus. Võib olla isegi lõppfaasis. Nimelt, olen ma siin olnud nüüd juba peaaegu 10 kuud ( 5. päeva pärast saab siis 10 kuud) ja just täna täitsin ma oma avalduse teise aasta viisa jaoks. Kõigile teadmiseks, tegin ma natuke sohki.  Ja sellepärast on mul hirm sees, kas ma saan teise aasta veel siin veeta, või pean ma lahkuma siit mandrilt juba 3.juuni. Nendele, kes veel ei tea, peab siin Austraalias tegema 3 kuud ( 88 päeva) farmitööd (rural work), et saada teise aasta viisat. Mina, aga pole seda yldse teinud:) Aga, kuna minu kallis poiss-sõber sai selle viisa ilma farmitööta ja ma olen kuulnud ka paljudelt teistelt kaasränduritelt, et teisedki on ilma saanud, siis loodan, et õnn naeratab ka mulle. 3 kuud reaalset farmitööd pole kahjuks, minu meele järgi, see viisa väärt. Need, kes mind ei tea, võtke teadmiseks, et olen töö suhtes üsna pirtsakas. Kui saaks, ei teeks üldse. Olen siiamaani teinud ikkagi kergemast killast töid. Põhiliselt ettekandmist ja joodikutejootmist baarileti tagant. Aga sellest täpsemalt hiljem. Seega-pöidlad pihku!