Suur võit enda üle

Täna alustasin hommikut mõttega: Tahaks üle mitme päeva ühe korraliku “võhm-välja” trenni teha. Minu ootused said korralikult ületatud “Egle Nabi bikiinivormi butiik-seminaril”, kus oli 2 trenni: esimene osa aeroobne alakeha treening ning teine ülakeha ringtreening. Pärast viimast olin täiesti laip, käed justkui keedumakaronid ja pilt vaevu ees. Sain oma hommikuse mõtte 100% rahuldatud ja enamgi veel.

Trennidele järgnes poseerimise koolitus, mis on üldiselt mõeldud neile, kes plaanivad peagi lavale võistlema minna. Minul nii suuri eesmärke pole. Vähemasti esialgu mitte. Paar aastat tagasi, kui jõusaali sõltlane olin, siis isegi käisid mõtted peast läbi – treenisin ja toitusin kava järgi, kuid maiustustele ei suutnud “EI” öelda ja nii jäid eesmärgid saavutamata. Praegu soovin lihtsalt paremasse vormi saada. Selleks, et ürituse raha täielikult rakendatud saaks, võtsin ka poseerimisest osa. Alguses mõtlesin, et põgenen pärast trenne, mis minusugune suur tükk seal ikka teeb? Aga huvi pärast vedasin end treeningsaali. Peagi olin bikiinides ja kõrgetel kontsadel. Õppisin poseerimist! Tõeline enese ületamine, sest häbenen oma keha praegu jubedalt, olin ilmselgelt kohal olijatest kõige suurem, kõige halvemas vormis ja suhteliselt madala enesehinnanguga… Suur võit enda üle!

Pärast 6-tunnist seminari on mu enesehinnang kõvasti paranenud. Sain positiivset tagasisidet, rohkem aimu bikiinifitnessist ja hoolimata suurest väsimusest, ma olen üliõnnelik ja tänulik iseendale, et üritusest osavõtsin.

Täna on 12. päev ilma šokolaadi, küpsite, kommide, kringlite, kookide ja tortideta.

See on mulle väga raske olnud:

  1. Töö juures on vaagen pidevalt šokolaadide-küpsistega kaetud. Nendest mööda minna kätt sirutamata on range distsipliini tulemus.
  2. Maal vanemate juures on külmkapp torte täis (isa töötab sellise koha peal). Eelmise nädalavahetuse 3 päeva oli ikka tõeline piin – küpsisetordid, mis on mu lemmikud ja toorijuustušarlott, mida ma proovinud pole. KÕIK JÄID PUUTUMATA!
  3. Kolleegi sünnipäev – pidulauas piirdusin supilusikatäie kartulisalati, paari viilu soolakurkide ja marineeritud seentega. Enne magustoitu lahkusin lauast.
  4. Kolleegi lahkumispidu. Mitu erinevat ja huvitavat kringlit. Nii oleksin tahtnud proovida, kuid lahkusin kiirelt oma kabinetti.

Sellised katsumused ja pisivõidud on iga päev. Selleks, et maiustuste vältimine oleks võimalikult lihtne, proovin toituda LCHF põhimõttel. Olen antud toitumise kohta palju uurinud ning seni näib, et see on ainus, millega peaks magusaisu ära kaduma. Mulle tundub, et see tõesti toimib, sest mul otseselt isu enam polegi. Pigem on see psühholoogiline pool ja võitlus iseendaga “ma tean, et see šokolaad maitseb võrratult, kuid ma ei või seda endlae lubada”. Öeldaks küll, et üks tükk ei tee midagi, aga minule teeb – kui maitse on suus, siis ma ei lõpeta enne, kui otsas on!

Nii igaks juhuks, kui peaks magusaisu mingil põhjusel ülemõistuse palju kimbutama tulema, soetasin täna seminarilt mõned tooted + uue joogipudeli.

tooted

Ahjaa… veidi trennist ka. Käin 2 korda nädalas Brasiilia Jiu-Jitsu (BJJ) trennis, 2-3 nädalas jõusaalis ja korra-kaks nädalas teen pikemaid vabas looduses kõndimisi. Peagi saab vast rulluisud ka alla panna. Üldiselt olen hetkel seadnud omale eesmärgi teha päevas vähemalt 10 000 sammu. Talvel oli päevi, kus tuli 3000-4000 sammu päevas, parimatel kordadel 7000 sammu. Olen teinud tubli arengu!

Loodan peagi leida rohkem aega blogimiseks. Nii palju mõtteid jookseb peast läbi, kuid kirja ei jõua kuidagi panna.

Head ööd!

Tere-tere!

Siin ma nüüd siis olen. Elus esimest korda hakkan blogi pidama. Miks ma seda teen?

  1. Olen suhkrusõltlane ja soovin sellest vabaneda.
  2. Mu kehakaal ja üldine vorm on alla igasuguse arvestuse.
  3. Soovin üles leida hulkuma läinud enesekindluse.
  4. Võtan osa Befit 2017 konkursist.
  5. Suvel oodatakse pulma, kus on vaja hea välja näha.

Need on mõned põhjused, mis esmalt pähe tulevad. Tegelikult on olukord ikka päris nutune. Mul on vaid 2 paari pükse, mis jalga lähevad. Samas on terve kapp täis väikseks jäänud ilusaid ja korralikke riideid. Ära ei raatsi neid anda, sest äkki ma ühel päeval ikka mahun veel neisse ja uusi parajas mõõdus riideid ei raatsi osta, sest äkki jäävad kohe suureks? Ilmselt mõtlevad samu mõtteid paljud kehakaaluga kimpus olevad kaaskannatajad.

Õnneks korraldab ka sellel aastal “Hers trenniajakiri naistele” konkursi kahe kuuga rannavormi ehk Befit 2017. See võistlus kõlas justkui äratuskell ja kutsus mind osalema. Panen kirja oma algandmed, millelt stardin:

  • Algus: 14.03.2017
  • Vanus: 31
  • Pikkus: 169 cm
  • Kaal: 84,2 kg
  • Rinnad: 106 cm
  • Talje: 98 cm
  • Puusad: 113 cm
  • Reis: 68 cm
  • Käsivars: 35 cm

Mõõtmise ajal hakkasin ehmatusest ära minestama. Teadsin, et olen üle 20 kg lihtsalt maiustamise ja stressamisega juurde võtnud, aga rinnaümbermõõt 106 cm, vöö 98 cm ja puusad 113 cm? No see oli nüüd küll šokeeriv avastus! Ma mäletan numbreid, kui rinnad olid 10 cm väiksemad, talje 20 cm saledam ja puusad jäid ka 100 cm lähedale. Mida ma küll endaga teinud olen???

Konkursi jaoks lasin endast pilti teha vastavalt nõudmistele: bikiinides, ajakiri näpus, eest ja tagant.

alguspilt

Juudas, milline Siilike Udus! Ma tõesti ei osanud arvata, et nii halb bikiinides välja näen. Nüüd on aeg oma ilus keha selle udu seest välja tuua. Järgmises postituses räägin, kuidas esimesed päevad on möödunud. Hetkel on vaja sportima minna.

Jõudu, jaksu ja edu kõikidele konkurentidele!