Täna ei loe ma lehti ega huvita mind ka homne õppimine või see, et üldse kool on. Täna lülitan end välja.
Tulen koju. Võtan üleriided ära ja istun oma voodile. Võtan läpaka sülle ja avan aeglaselt klapi. Sulgen silmad ja tõmban näppudega üle klaviatuuri. Vajutan nuppu ja kuulen kuidas masin mu süles ellu ärkab ning vaikne surin mu toa täidab ja klahvid mu sõrmede all järjest soojemaks lähevad. Viskan peast kõik mõtted ja avan silmad. Hetkeks vaid näen lumehelbed enne kui salasõna sisse tipin. Surin on muutunud valjemaks. Mu sõrmed liiguvad arvuti päevi näinud klahvistikul vilunult ja ma peaaegu ei märkagi neid puuduvaid klahve ja sinist tulukest, mis mu toa valgusega täidab. See pole mulle täna oluline. Täna ma hakkan jälle kirjutama ja jahun terve järgmise päeva oma loomingulisest ilmutusest, mis end mul ilmutas ning arutan läbi kõik oma segased ideed. Aga see on alles homme, täna ma sellele ei mõtle. Täna on mu pea tühi kõikidest maailma muredest. Täna avan ma tühja lehe ja kirjutan selle täis. Kirjutan nii täis, et miski muu sinna enam ei mahu. Kirjutan oma pea nii tühjaks, et seal ei ole enam midagi. Mitte ühtki uitmõtet. Täna ei loe ma oma meile ega tšekki näoraamatu seina. Just nii ja isegi MSNi ei lähe. Panen uksele kirja „Kui midagi vaja oota homseni“ ja sukeldun oma maailma. Kohta, kust leian alati oma sisemise rahu. Selle, mis hoiab mind olemast emotsionaalsuse hunnik.
Enne kui unustan! Tšekka seda. Ja laienda oma muusika teadmisi. (Ps! Viimast kuulata kui lugeda Kami Gacia & Margaret Stohl’i “Ilusad Olendid” ja kui lugeda Maggie Steifvater’i “Värinat” on supper see)
