ma loen teiste saladusi ja mõtlen, et see on nii mina kui ma oleks keegi teine ning on osad, mis on mulle kui see on nii mina. Ometi ei ole ma veel näinud mitte ühtegi oma ühest suurimast hirmust … suurimast saladusest… suurimast teadmatusest ning soovist seda mitte kunagi paberil näha, aga kui see kirja panna, siis äkki … … ei lähe see täide, aga ma endiselt kardan ja mida aeg edasi seda tõenäolisemaks see muutub. See, et me lõpuks ainult karjume ja süüdistame üksteis ning ma ei taha seda, aga ei oska muud moodi ja mul on tõesti kahju kui asi nii läheb, kui me lõpetame nagu sina ja tema, alati teineteise kõri kallal ja vigu otsimas. Ma ütlesin sulle, et ma kardan seda ja sa naersid mulle näkku ning tlesid, et nii ei juhtu. Aga tead, mis ma ei usu sind… ….juba aastaid ei usu sind, saa ainult vead mind alt.
Pilt ei ole üldse tekstiga seotud.