Üks uus kooliaasta, kaks kooli ja kolm paberijama. Täiuslik 1.september.
Tuntsin end nagu 7-aastane väike plika tirts, kes vanema käekõrval panka veetakse. Väike laps, kes arvab, et on piisavalt suur ise hakkama saama. Täna, aga veedasin vanema panka, et ajada pärandiasju ja kurat küll, mingi kohtumäärus oli puudu. Ma saan näha seda ilusat summat, mis mulle narritavalt vastu naeratab ja ei midagi muud. 2h mitte midagi. Sain aint ilusad 4-kohalised numbrid teada, mis on nii ahvatlevad.
Nüüd ma siis tean kust riik seda raha kokku ajab. Iga paberiasi ju maksab ja mitte vähe. 200 siia, paarkümmend sinna ja putka küll kui palju kulub. Eriti veel siis kui on vaja mustmiljonis kohas käia. Ma vihkan kogu selle asja juures seda ajakulu, sest kui olla täiesti aus, siis mul täiesti kopp ees kogu pärimis jamast ning tahan vaid asjaga ühele poole saada. 
