Sorry, kadunud oma fantaasia maalilma. Ei kavatse niipea tagasi tulla. Ei tegelikult ma olen viimasel ajal nii bizi, et aega pole. Ma ei suuda mitte midagi teha, sest tunnen end sisemiselt kokku jooksnuna. Lihtsam on olla külm ja tuim kui emotsionaalne. Vähemalt siis ma ei pudene. Armas, kes teab kes ei tea, siis minu ‘filmiidee’ Martinist, kes ei taha suureks saada. Mina olen Martin. Ma ei seisa küll selle valiku ees, aga seisan juba pikemat aega risteel ning pole siiani otsustanud mida teha. Raske on. Vahetpole kumb valik mõlemat pidi rikun midagi ära. Muidugi tahaksin ma, et keegi ütleks mida teha, sest ma ausalt ei tea. Ja kuna mulle iga jumala päev seda meelde tuletatakse, siis keera see mu pea tuksi. Ma ei suuda seda ära unustada ja alati on see kusagil mu alateadvuses, kus ma erinevaid variante läbi kaalun. Ma ei taha seda. Ma ei ole valmis. See ei pidanud nii minema. Aga läks. Ja nüüd istun mina oma eitusega ühe armsa probleemi otsas, mida on võimatu vältida.
Ma mõistan, et keegi peale minu ei saa minu jutust mitte muffintki aru, aga ikkagi. 
