Tere jälle vana sõber!
Olen 2 aastat eemal ja sa ikka siin 
Aga samas tead sa väga hästi, et ma niisama ei tule ja, et on vaja end taas tühjaks kirjutada ja pea selgeks teha. Abitu nagu ma omadega olen.
Viimased 2 aasta jooksul olen jätkuvalt koolipinki nühkinud ning jätkanud teed, mida läbivad need, kes teavad mida elus teha tahavad ja kes ei tea ehk siis ülikool.
Niisiis olen omadega sassis ja ei oska seda pundart kuidagi lahti harutada. Ma ei nurise selle üle, mis mul on sest tean, et mul on vedanud, aga samas jooksen kogu aeg aasta aastalt vastu sama seina. Ma ei oska suhteid hoida. Ma olen alati olnud kõik või mitte midagi inimene ning ikka ja alati maksab see mulle kätte suheldes inimestega. Olen võimetu looma suhteid, mis jäävad. Lihtsalt lasen nad lahti. Mõtlen rohkem sõprussuhteid kui midagi muud, sest romantiliselt läheb mul hästi. Olen õnnelik, aga see moment päevas, kus istun ja vaatan mööduvaid inimesi, kes kõik tunduvad teineteist teavat tunnen end nii kuradi üksi, sest ma ei oska enam kuidagi sõpru leida… Ja ma ei oska seda mitte kuidagi parandada.
