Mõttekäigud » Blog Archive » Hirmust sai naer
märts 14
Hirmust sai naer Postitas

Lehed, mis langevad puult, on alati erinevad olnud. Millised aga me tahtsime päästa? Ikka need kõige ilusamad ja suuremad. Miks see poolik ikka veel seal lamab? Miks ta talve ootab kui keegi võiks teda üles korjata? See mitteküllaldane ebatäiuslik leht täis tühjust ja haavu, kuhu jäi tema hoolitsus? Mis teda nii kurnas, et teda keegi ei taha? 

Tshh! Vaikselt nüüd ole. Äkki järgmine möödakäija ta nüüd endaga kaasa võtab. Ei, tema küll mitte. Käed taskus, siiski pea maapinna poole, kuid tema lehte ei saa märgata, sest pisarad vaesekese nägemist blokeerivad.

Puuleht vaikselt sureb ja nukrutseb. Kes teda ikka tahab. Annab juba natukest viisi alla, ennast haletseb. Läbi udu äkki keegi kõnnib. On kuulda naeru ja helgust. Käekene paitab õrnalt poolikut nukrat lehte. Lõpuks ta on nii õnnelik, et ta haavad paranevad ja tühjus täitub rahuloluga. Kahvatust pruunist saab heleroheline, mis särab kui rõõm ise. Lootus peitus temas alati, kurbus selle ära peitis. Hirmust sai naer.



Lisa kommentaar