Need oleks nagu kõik ühendatud. Masendav, kui kiiresti päevad mööduvad. Kui palju lund väljas on. Ja mis siis veel saab, kui see kõik sulama hakkab? Ei tänan ma ei hakka kummikuid kandma ma pole seda ju kunagi teinud. Heh rendin paadi endale nii nädalaks ajaks, kui see otsustab nüüd sulama hakata

Ma suhteliselt sain siin eelmise nädala lõpus pühapäeval peapõrutuse. Suutsin siis lüüa terava nurgaga nii õnnetult end ära, et otse pauhhti vastu mu vana peaarmi. oksendasin ja pea käis ringi jne.Aga kas ma läksin arstile?Ohh ei istusin paar päeva veel kodus ja hakkasin lolliks minema. Ja seda sõna otseses mõttes :S Täitsa Creepy oli olla juba…Aga siis üleeile käisin siiski ära arstil ja toppisid minu, kui klaustrofoobiku konservikarpi (kompuuter) Oi kuidas tuli tahtmine karjuda võtke mind siit ära!! Aga pidasin vastu…Ja vastuseks tuli siis 50minuti möödudes, et jah kerge põrutus on ja võite nüüd valuvaigistit võtta. Ja küll ma olen tubli, et ennem ei võtnud jne. Ma ei poolda tablette lihtsalt…mis siin siis keerulist mitte võtmist olla saab?

Aga nüüd hakkab juba paremaks minema.Pea enam ei valuta nii nagu ta valutas ja kõik hakkab stabiliseeruma…Jahm ma peaks nüüd ütlema ka, et ka mina pean enda Teist Sünnipäeva…:)

Mnjaaa täna olen õel ja mitte vähe! Ma ei saa aru, kuidas ei suuda inimene hommikul kell 8ksa end üles ajada ja siis bussiga linna tööle minna? Miks ta peab ülesse ajama selle tööinimese kes sai suhteliselt magama kell 4 varahommikul ja talle seletama, et “Sa viid mu tööle ära!”. Te vist ei suuda ettegi kujutada, kui tige ma tegelikult olin. Ja siis mu õelus kohvilauas ta vastu muudkui kasvas ja mingi hetk ma nähvasin suht vist talle ” Kas bussid enam ei liigu ja jalgadel ei seisa?Et sa nagu Autoga pead linna tööle saama?Või on asi Mugavuses?” .Peale öeldut oli mul natukene kergem olla aga raskemaks alles läks ta nimelt ei saanudki vist täpselt aru mis ma talle ütlesin ja mõista tahtsin anda ja ta küsis minult “Kas sa oled minu pihta tõre?” .Oi mu viha sees aina kasvas selle küsimuse peale.Selle asemel, et sellele nii nõmedale küsimusele vastata ma võtsin kohvitopsi kätte ja ammutasin sellest hea sooja suutäie kohvi. Ise omaette mõeldes, et noo mis Tsirkus Barcelona see siis täna veel on.

Okei ma viisin ta unise, torisevana ja Õela inimesena siiski ta tööle ära.Sain just ta töökoha juurest väljamanööverdatud (selles lumises eestis) ja sain mõelda, et kodu ja padi ma saan tagasi magama…Koju saamine on nüüd küll tema mure!Jeeh. Kui ta juba helistas mulle. “kuule ehk saad koju minnes siiski siia tagasi tulla? Mul jäid paar asja maha..” Noo ega ikka ei saa küll tahtsin talle karjuda  selle asemel, et seda teha ma uurisin mis asjad need siis on. “ah tead söök ja suitsud” Einoo ma arvan, et kui ma poleks liikluskeerises ja autoroolis siis ma oleks oma pead kusagile vastu peksnud. Aga nüüd ma enam vastu ei pidanud ja peatades auto hakkasin ma siis vaikselt pihta.

“Sa tead ju, et ma tulin öösel töölt?Mhm tore.Sa tead ka seda, et magama sain ma kell noo peaaegu 5varahommikul? Mhm hea. Sa tead, et ma olen nii unine, et ma sõidan hetkel peaaegu nagu promillidega juht ma pean olema ettevaatlik ja kui ma koju lähen on sul ka teada mis plaan mul on.Plaan MAGAMA tagasi minna.Ja ma ei viitsi sinu neetud söögi ja suitsude pärast linna tagasi tulla. Sest esiteks mina ei suitseta!Et ma peaksin selle eest ka hoolt kandma SINU eest.Ma ei söö ka niipea nii, et sa tead kus on su rahakott milles on raha ja sa saad need asjad niimoodi ka korda ajada.MA pakkusin sulle peavarju mitte Täisteenust nagu su emakepai seda teha võis!” Pikk vaikus…Väga pikk vaikus…Ja ta uuris kas mul on paha tuju?Et okei ta ajab need asjad siis niimoodi paika, kuigi minust oleks olnud viisakas need talle viia.

Ma tean, et olen Õel ja olen selleks loodud.MA võitlen selle eest , et mu lähikondlastel oleks hea.Aga, kui need lähikondlased hakkavad minu niiöelda lahkust ära kasutama siis ma saan kurjaks,pahaks,tissidega ussiks nö. Sest kõigel on piir ja minu piir algas siit.

Kogu aeg ei saa niikuinii hea olla ja halva mängu juures teha head nägu. Kaua sa ikka kannatad? Ükskord oleksin ma ju niikuinii plahvatanud:)

Ilmselt on asi külmas ilmas (siiski -22kraadi), võibolla on asi selles, et olen üksik ja nüüdseks olen juba murdumas, sest mul pole kellelegi öelda ja rääkida mis minu sees toimub ja mida ma tunnen. Ma pole viimasel ajal suutnud muud teha, kui unustada blogida, unustada klaver ja unustada muusika. Laulmine.Ahjaa laulmine ka veel.Ma pole kammerkoori ei tea mis ajast jõudnud. Mu trenn võtab kogu mu aja…Üha enam hakkab tunduma, et see pole siiski mu kutsumus ja tuleks ära seal.Aga hetkel ei saa ma pean olema hooaja lõpuni, sest mängud ja värgid on tulemas ja minuga on arvestatud ja nii ikka ei ole sobilik. Noo ropendada tahaks ja vanduda ka selle peale.Aga ma ei ole ropu suuga neiu ja ma ka ei vannu tihti.Isegi mitte siis, kui ma noaga näppu lõikan.

Mu laps on ka eriti toredaks viimasel ajal muutunud. Ta nimelt arvab, et kuna ta on suuremaks saanud siis ta võib palju asju korda saata, mis emme tigedaks ajavad. Selline tunne jääb kohati nagu ta kiusaks mind. aga mine tea ehk võibolla kiusabki.

Mu kool!! Jah…Halleluuja ütlen ma selle peale. Mu eksamid olid kõik korras peale selle vana vastiku Matemaatika võiks öelda, et ma olen ikka väga suur vinguja aga mul jäi nimelt 2 närust punkti puudu, et 3 kätte saada ja seda ei pandud mulle suht õpetaja ütles, et teed uuesti võibolla saad siis isegi 4, et ega ma loll tüdruk ju pole. Hahaaa kasvata ise last ja ürita õppida nendest vihikutest mis sa kogemata oled liiga kättesaadavale kohale jätnud ja mis on lapse käest läbi käidud:S . Selle kohta ytleks, et materjal on hullem, kui koer seda söönud oleks.

Armastus?!? Vot ma ei tea kuidas teiega, kuid mina nt. ei tea tükk aega mis tähendab see, kui sa jagad kellegagi voodit, rõõme, kurbust,õnnetusi, kappe ja kõike kõike. Mul küll on tunded ja ma armastan kedagi (muidu poleks vist elus), aga mida tunneb vastaspool minu vastu, kui tunneb jääb saladuseks, sest ei julge mina juttu teha ei julge vist ka tema juttu teha.

Oehh tegelikult, kui koolist veel rääkida siis 16- aastastega on raske ühes klassis käia.Ma nimelt ei mõista nalja seal kus nende jaoks oli nali. Võibolla olen ma tõesti liiga vana ja ma ei peagi aru saama. Aga see iga on see hormooni möllamis aeg vististi ja siis ma ei suuda kuidagi moodi nagu süveneda mitte ühesegi teemasse millesse nad proovivad mu kaasa haarata. Nt. Nemad naeravad ja mina ei saa aru kus kuradi kohas see nali neil nüüd oli? Ja siis vaadatakse mind imelikult ja öeldakse Ta vist ei saanuda aru:D vist? Ma ei saanudki aru…

Hing on tühi ja puudub mõttelend,
kuid siiski võiks lihtsalt emmata Sind.
Ei mõtle ma seda, kui külgelöömist,
sest olen erand ja lihtsalt -mitte keegi.

Ei suhtle ja vestle me eriti enam,
ja “Jänku”, kes päikesest tunduvalt kenam.
On tegudes-mõtetes kaugenend minust,
Mis teha? Kas lahkuda jäädavalt Sinust.

Sa ütlesid, et tunned puudust mu luulest,
kas see on kõik või varjavad su huuled.
Midagi sellist, mis pole mõeldud mulle,
vaid sellele, kes tõesti kallis Sulle.

Ma mõistan mu jutt on täielik mula
ja ise ma olen ju viimane tola.
Kes midagi tahab või püüab loota,
kuid tean, et Tema mind ei iialgi oota

Kus vaid käin, mulle näib,
et su jälgi on veel su häält
ma kuulen taas.
Kuigi tean, pole sind,
oled kaugel sa veel,
sind kõikjalt otsin ma.

Pisaraid peidan kõikide eest,
kuid hinges möllab raev.
Kust võin sind leida,
loodab mu meel,
et saabub kord aeg.

Las viib sinuni tuul
mu kurblike laule.
Las mu pisaraist saab
õnne särav kristall.
Täitub lootus nii suur,
kui kordan ma lauset -
miks oled kaugel, kaugel, kaugel ,kaugel…

Sulle anda võin kõik,
mis vaid soovida võid.
Mu arm, kas kuuled sa?
Milleks öö, milleks päev,
kui sind eales ei näe.
Sind kõikjalt otsin ma.

Pisaraid peidan kõikide eest,
kuid hinges möllab raev.
Kust võin sind leida,
loodab mu meel,
et saabub kord aeg.

Las viib sinuni tuul
mu kurblike laule.
Las mu pisaraist saab
õnne särav kristall.
Täitub lootus nii suur,
kui kordan ma lauset -
miks oled kaugel, kaugel, kaugel ,kaugel…

Täitub lootus nii suur,
las viib sinuni tuul.
Kõik need sõnad mu suult
oled nii kaugel, kaugel, kaugel ,kaugel…

Las viib sinuni,
las viib sinuni tuul
mu kurblike laule.
Las mu pisaraist saab
õnne särav kristall.
Täitub lootus nii suur,
kui kordan ma lauset -
miks oled kaugel, kaugel, kaugel ,kaugel…

Noo täna mitte ei edene mitte miski. Oli plaan oma raamatut edasi kirjutada aga mida pole? Tuju pole selle jaoks ja mõtegi on vististi kokku kuivanud seega see jääbki täna puutumatta. Kolimise käigus on ka asjad uues kohas kuhjas peaaegu ja peaks liigutama aga ei jõua. Eriti laisk olen täna ma vaatan seda pole varem veel juhtunud .Aga eks ma päeva peale ikkagi liigutan ka egas ma niimoodi ei saagi, et midagi ei tee.

Tervitus!

Mina olen siis blogija kellele meeldib siia luuletusi ja vahel niisama juttu kirjutada. Järjejutte siit leidma ei hakka aga eks igale ühele leidub siin kindlasti midagi põnevat, uut ja huvitavat:)

Alati aitavad mu lehe paremaks muutmisel teie kommentaarid nii, et ka need on väga oodatud:)

Meeldivat siin viibimist ja surfamist!:)

Vaid üks viiv ja mu juurest oled läinud.
Nüüd ilma sinuta vaatamas käin öiseid laineid
Vaid üks soov minu meeltes rändab veel
Et jõuaks minuni vaid su tee
täna öösel

Sinuta tuulte teele jäin
Sinuta kõik nii tühi näib
Sinuta päike merre poeb
Sinuta liiv me jälgi loeb
Sinuta tuulte teele jäin
Sinuta kõik nii tühi näib
Sinuta randa jõuab iil
Mis meie jäljed liivalt viib

Vaid üks viis minu meeltes kõlab veel
Kuid nendel sõnadel puudub see keel
mida mõistsid
Vaid üks viiv minu päevad muuta võib
Ja justkui tuul minu juurde tõi
sinu hääle