www.tsokleit.blogspot.com

Lihtsalt blogi.ee paneb näkku vahest

Vahel on sellinne tunne, et tahaks kõike muuta, et praegune oleks veel parem. Samas ei taha praeguseid hetki vahetada mitte millegi vastu. Ja kui ei oleks varem tehtud just selliseid otsuseid, ei oleks olevik selline, nagu ta on. Ehk oleks parem. Ehk hullem.

Minul aga pole rohkem sõnu, sest minu olevik on see, millest ma ei oska midagi arvata. Peab see nii olema ja mis saab edasi- mul pole õrna aimugi.

Kõik on nii… esmakordne.

♥

Kõik on jälle nagu enne. Parem kui enne.

Ainuke, mis on halb on vastik näriv tunne sees, mis ütleb, et kõik saab läbi. Kartus, et jälle on mingi teatrietendus, kus mingil heltkel tuled süttivad ja näidend on otsas. Minu näidend hakkab jõudma kulminatsioonini.

Hetkel on kõik lihtsalt sellinne… kahtlane

Kuidagi imelik on olla ilma vanade tavadeta. Ilma perekonnata ümber, ilma Liisita lollusi tegemas- nüüdseks on lolluste sagedus langenud vaid Anettiga väljaskäimisteni. Mõnes mõttes hea. Kuigi vanast tunnen ka puudust. Ilma Liida imelike häälitsusteta ukse taga ja ilma Januse kotipeadeta. Sellu ja Lauri kraaklemisteta on ka kuidagi vaikne. Ehk on lihtsalt vöike koduigatsus Hiiumaa järele, mis tekkis peale isa telefonikõnet.

Aga ei ole kindel.

Sest ma ei kurda absoluutselt praeguse üle. Ainult soojem võiks olla.

Minu südamerahuks on blogi.ee jälle avatud. Saab jälle loomingulist lollust teistele kirjutada. Parem kuskile kirja panna, kui kellelegi rääkida ja järjekordse inimese hullulisti sattuda.  Aga.. järgmise korrani. See postitus oli eksisteerimiskontroll. Blogi.ee on jälle olemas.

Vanaaasta lõpuni on umbestäpselt 6 tundi ja 12 minutit. Tuju on O, aga on lootust paremuse poole.

Vähemalt need peaagu kümme minutit rakette peale südaööd teevad õhtu värvikamaks. Jeeeeeiii

tuleb välja, et kõik oli mäng
ainult mina va loll ei suuda unustada
pole viga küll elame veel
ostan lilli, nii palju kui kanda jõuan
üle käsipuu ükshaaval vette loobin
sinu nimi iga õiega koos
sinu nimi iga õiega koos
sinu nimi iga õiega koos...

(Jäääär- "Viimane tramm")

Puhka rahus, väike sugulane.

Tahaksin maalida sõnadega ideaalse jõulumuinasjutu pildi, kuid sõnadest jääb liiga väheseks. Tahaksin ise elada selles jõulumuinasjutus sees, kuid fantaasiast jääb puudu. Alati on üks võimatu samm täiuslikkuseni. See praegune samm on suhteliselt ebateostatav, sest seda ideaalset maailma ei eksisteeri, kuid samas piisavalt võimalik on ikkagi sinna lähemale jõuda. Kõik tundub praegu juba parem kui enne. Kõik tundub reaalsem ja kättesaadavam. Samas võib see ka sama kiirelt haihtuda.

Sõnadega ma tõesti seda jõulupilti maalida ei suuda… Nendes sõnades puudub ilu.

Ma ei saa oma mõtetest lahti. Nagu parasiidid närivad need mu seest tühjaks ja on mu küljes kinni , nagu kummipaelaga. Mida rohkem nende eest ära jooksen, seda kaugemale jäävad, kuid kui korra peatun, on nad  jälle tuntavamad, kui varem. Ma ei saa ju terve elu põgenema jääda, juba praegu olen väsinud.

Ma tahaksin koju.

Kuidas saab mitte naerda sellise lambigeniaalsuse peale?