January, 2009

Do not stand at my grave and weep;
I am not there. I do not sleep.
I am a thousand winds that blow.
I am the diamond glints on snow.
I am the sunlight on ripened grain.
I am the gentle autumn rain.
When you awaken in the morning’s hush
I am the swift uplifting rush
Of quiet birds in circled flight.
I am the soft stars that shine at night.
Do not stand at my grave and cry;
I am not there. I did not die.

 

I wanna be me .

Paar märget minu lapsepõlve kohta , mis näitavad et ma pole vist kunagi päris normaalne olnud. Siiamaani naeran kui neid hetki meenutan , kuid kui neid kirja ei pane, ei ole nende meelestminemisel millegi üle enam naerda- mis muidugi ei tähenda et praegu lollusi ei tee. Teen ja suudan ka nende üle naerda. Põhimõtteliselt väitel : kes viimasena naerab , naerab ilma hammasteta, on tõsi taga . ma usun et ilma hammasteta vanas eas ma naeran ka . Ehk isegi seda et mul enam hambaid pole :D

kuigi selle väitega pole silmas peetud vanadust aga see selleks.

 Mitu korda oleme onutütardega barbie võistlusi korraldanud. Ise õmmeldes nukudele kleite. Nende jaoks ka kanadelaudast sulgede otsimine. Meenutades neid võistlusi … siiamaani naeran.

Või need barbide matkad vanaema liivakarjääris ja metsas selle juures? Me vist mängisime barbidega päris vanalt veel. Aga oli huvitav , mis parata.

Kui barbinukke võtta ei olnud , mängisime puuhalgudega. Panime need teki sisse , joonistasime näod pähe ja need olid meie lapsed.  Panime kontsakingad jalga, tekkid ümber maani kleitideks ja mängisime kodu.

Tekke kasutasime ka printsesside mängimiseks . Sest need olid pikad nagu printsessidel kleidid on.

Veel mängisime kooli. Nagu arvata oli , olime meie vanema onutütrega  õpetajad ja õpetasime oma nooremaid õdesid, kellel aga tihti õppimisisu polnud.

Nooremad õed olid meie jaoks “väiksed”. Ja nende väiksete eest jooksime me ära või kiusasime neid kuidas jaksasime.

Eriti minu õde , sest tavaliselt oli tema see kes vanematele kaebamas käis. Mina olen alati olnud see kes kätega ei räägi , vaid sõnadega vahest mõne närvi ajan, on minu õde selles suhtes minu vastand . Tahtlikult või tahtmatult on ta alati kasutanud küüsi , hambaid või küünarnukki minu mõjutamiseks, nii oli ka ükskord:

     Onutütar oli jälle meil ja kuna ma ilmselt kiusasin oma nooremat õde, lõi ta  mulle käega vastu nina ja lubas emale ja isale ära rääkida et ma temaga ebaviisakalt käitun. Et aga teda takistada,  otsustasime onutrega minu nina punase guaššväviga ära värvida. Õele ütlesime et vaata mida sa tegid. Muidugi ei julgenud ta enam vanemate jutule minna, kuna arvas et oli mul nina veriseks lõõnud.

 Onutütar on talle veel paar naljakat lauset õelnud seoses tontidega aga see jäägu siia kirjutamata.

Kui  õde mulle ükskord palliga vastu kõrva viskas, läksin elutuppa vanemate juurde istuma, ise kõrv hõõrudes et see punane oleks. Kaevata pole ise ilus aga kui nad küsivad mis juhtus , oleks ju hea õelda et õde tegi. Hõõrusin seda kõrva küll hoolega aga märkamatuks jäi see vanematele siiski. Pettumus missugune.

 Oleme teinud onutütarde , õega ja sugulasega tädi juures klubi. Nimi oli vist “salajane klubi” või igatahes midagi sarnast.Täpselt ei mäleta milles selle klubi põhimõte seisnes, aga “rahvustoiduks” olid meil tädi juures kasvavad õunad. Need olid tõsiselt head.

 Hea fantaasiaga , nagu ma olen , mõtlesin nende õunte maitse endale tõsiselt vaimustavaks ja kord olin öösel juba tädi juurde jalgrattaga sõimist kaalunud , sest kujutasin nende õunte maitset nagu tõsist hõgutist. Plaan jäi aga katki , kuna kartsin et jään õunaraksus vahele. Vanaemale.

Samuti proovisime esimese suitsu oma tädi juures. Onutüre ja tema naabriga. leidsime mingisuguse koni, sahtlist saime pikad tikud ja palkunis läksime “proovima” seda suurteinimeste paha asja. Mina muidugi ei julgenud midagi tõmmata. panin korra huuled vastu ja hakkasin kõhima- et usutavam oleks. Pärast rääkisin emale ka stiilis “Oh tead mis me tegime täna!!!” Onutütre käest sain hiljem vastu pead sest muidugi ei jätnud ema seda onunaisele rääkimata.

 Üks kõige kurvemaid sündmusi lapsepõlvest toimus samuti tädi juures. Tädi kass oli just saanud pojad , kuid kuna kasse oli külas juba niigi palju, ei tohtinud neid ellu jätta. Teadsime et tädi peab nad uputama, kuid me võisime kassipoegi enne süles hoida. Neid oli viis tükki ja meid oli sama palju. Saime kõik endale oma kassipoja, hellitasime teda ja hoidsime süles. Nad olid tõsiselt armsad. Tädi lubas nendelt natukene karva maha lõigata ja igaüks sai oma kassilt mälestuseks pisikese karvatuti. See peaks mul siiani alles olema. Hiljem üritas pani tädi nad soki sisse ja …

aga kuna kassid olid suhteliselt alles sündinud, ei uppunud nad ära vaid külmusid öösel. See oli meie jaoks tragöödia. Me nutsime ja korraldasime kassipoegadele matuse tädi karjamaal. Laulsime neile ja olime ilmselt vihased selle ebaõiglase maailma peale. Ka õigustatult.

Kuna minu kodu juures on laht ning sinna suubuv jõgi oli teikitanud selle suubumiskohas väikese saareksese. Ujuma minnes märkasime seda saart ja sellest sai meile ühel hetkel meelispaik. Mängisime onutütardega et oleme saarel vangis ja me ei pääse sealt ära. Sealsetest rohelistest kõrkjatest ehitasime omale parve , millega üritasime saarelt pääseda. See kahjuks ei õnnestunud ja pidime õhtul ära jalutama sealt lihtsalt. Mõeldes enda jaoks jälle muinasjutte välja.

 Veel käisime metsas lõket tegemas. Onutütar, ta õde ja mina. Kodumetsas talvel lihtsalt hulkudes me mängisime jälle neid samu tüdrukuid kes saarel vangis olid olnud. Vanemate poolt hüljatud tüdukuid.

Ära väsides ja külmununa me leidsime kadakate ja puude alt onni moodi koha kuhu  tegime lõkke. Ma ei mäleta kust me tikud leidsime , aga hiljem leidsin koolis oma taskust tikupaki. Lõket tegime seal isegi vist mitu korda ja lubasime et kellelegi ei räägi. Kadakate all lõkke tegemine ei ole ka just kõige targem tegu.

Enamus oma lapsepõlvelollustest olengi teinud onutütrega koos. Temaga koos veetsime lapsepõlve ja ka praegu suure osa vabast ajast. Nii kuidas olukord lubab. Ta on siiani lihtsalt liiga kallis.

Väike prints Aleksander .

 
 Elas ükskord seitsme maa ja mere taga Ristnas poiss nimega Sass. Tema elu oli ilus kuid siiski oli ta õnnetu. Ta polnud veel leidnud oma printsessi.

Sass läks oma muret merele kurtma :” Kust ma peaksin oma printsessi otsima? ” küsis ta. Merelained vastasid : “Sass ,kallis poiss , meie printsessid on hõbedased kalad.” Sassi jaoks aga olid kalad liialt tummad. Edasi põõrdus poiss pilvede poole.”Pilved, teie näete kõrgelt kõike. Kas oskate mulle õelda , kust peaksin oma printsessi otsima?” Pilved vastasid : ” Meie printsessid on helisevad veepiisad.” Sassu jaoks olid aga veepiisad liiga nukrad.

Ta läks edasi, tuulte käest nõu küsima . Tuuled kuulasid Sassi juttu ja vastasid poisile: “Meie jaoks on  lendlevad lilleõied ilusaimad printsessid”. Sass aga ei pidanud õisi piisavalt heaks.

 Nukralt sammus ta edasi, nõu küsides kõigelt mis teele ette sattus, kuni märkas enda teekonnal üht tüdrukut. Tüdruk märkas Poisi nukrust ja küsis: “Miks sa nii kurb oled?”. Poiss jutustas talle oma murest. Tüdruk vaatas teda,naeratas ja küsis: “Kas tahad ma olen sinu printsess?

Poiss võttis tüdrukul käest ja sõnagi lausumata nad lahkusid, mõlema näol naeratus. Poiss oli leidnud oma printsessi. Parema kõigist kirevatest kaladest,sädelevast vihmast ja lõhnavatest õitest.

Muinasjutt Sassule – Printsile Ristnast

Ilma tüdruku suudluseta konnast printsi ei saa

 Mäletan hetke oma lapsepõlvest mis meenutab mulle siiani , kui õnnelik võib üks tüdruk olla isa sõnade peale. Minu isa ütles mulle et olen printsess. Üks väheseid kordi kui ta mulle üldse midagi nii ilusat on õelnud. Ma ei uskunud teda. Kuidas saaksin mina printsess olla? Aga isa ütles et ma olen meie pere printsess. Esimene asi, mida lasteaeda jõudes rääkisin oligi see, mida isa mulle ütles. Ma elasin nagu unistuses. Kahju ainult et see unistus purunenud on…

Praegu on maailm mustvalge. Vahel paar värvilist hetke ei muuda elu täiesti tuhmiks. Hetked mis rõõmsamaid toone annavad, on hetked mis on veedetud kallite inimeste seltsis.  Isa ilusad sõnad minevikust on nüüd asendunud sõprade omadega. On veel inimesi, kellel jätkub tundeid lähedaste jaoks.

Siiski…

nagu peale mustvalgeid filme tuli värvitelevisioon, nii ka minu elu kipub järjest kirevamaks muutuma.

Lõpuks leian ka mina endast vikerkaare.

what is going on??

Vahel on sellinne tunne et sinu ümber olev maailm ei pea enam vastu ja laguneb. Minu maailm ei tundu küll enam koos püsivat. Peas vaid keerlevad küsimused : Kus ma valesti tegin? Mida ma oleks pidanud teisiti tegema? Miks sellised asjad minuga juhtuvad? 

Mina vist olengi määratud sellist raskust kandma , aga miks? ma olen ju nii otsustusvõimetu ja ei suuda arugi saada mis toimub. Ehk on see katsumus minule et saaksin aru kui tugev ma olen, kuid ma juba praegu tunnen et murdun.

I Know You Are But What Am I ?

 Eelmine kord püstitatud eesmärk-mitte lakata lootmast, maksis mulle valusalt kätte. Nüüd tean et esimene asi mida teha on mitte enesele püstitada illusioone ja loota et need täituvad. Ilmselt ei juhtu see kunagi. Või juhtub siis kui seda juhtuda enam ei tohiks. Võibolla on see minu egolik saamahimu, et ma nüüd pettunud olen, või olen ma lihtsalt väsinud uskumast et kunagi olen ka mina rahul sellega mis mul on.

Ma sain aru et olen terve elu tumm olnud, kui kuulsin sind rääkimas.

Ehk annab elu mulle ise ideid kuidas iseendaga tülli minemata elada. Et oleks rahul nii mina kui minu ümber elav ühiskond.

She’s like a queen without a crown

Uus aastanumber küll aga kas ka uus lehekülg eluraamatus? Siiski vaatavad silma vanad mured, mõtted ja lootused. Ehk peaks kirjutama üles mida sel aastanumbril muuta tahaks ja õpetada iseennast elama? kui see võimalik on? Alustades kõige üldisemaga:

Kuidas elada õigesti?

Üks võimalus on lihtsalt istuda käed silmade ees ja läbi sõrmede vaadata kuidas elu sinust mõõdub, ise selles melus osalemata. teine võimalus on pea ees hüpata sellesse elukeerisesse, teadmata kas saad haiget või lahkud vaid paari kriimuga. Meil on enda otsustada, millisena mäletada oma noorust ja mõõdunud eluseiku vanana. Mõni mäletab seda kui varju, mis sinust tänaval kujunduvad-Sa tead et need seal olid, sest päike ju paistis, kuid mitte midagi täpsemat. Keegi mäletab vanu asju tänu sellele et sellest on märk jäänud, nagu jalajälg kuuma asfaldisse-seda ei saa enam pühkida-see jääb kuni asfaldile pannakse peale uus kiht. Kuid teadmine et jälg on ka seal pealmise asfaldi all, võib valu teha. Võib ka õnnelikuks muuta , oleneb situatsioonist. Mida mina oma pensionipõlves meenutan. Ainult head ei ole ju võimalik endaga kaasas kanda. Kõik see valu ja mõtlematud sõnad , teod jäävad meie sisse igaveseks. Kas kõiki neid ebameeldivaid hetki on võimalik tulevikus mitte meenutada. Kas nad siis on enam sama ebameeldivad kui praegu? Võibolla isegi hullemad? Üritades mitte nendele praegu mõelda- jättes need niiöelda -vanasse ikka-võibolla unustan need. Loodetavasti küll. Ja jälle on jutt lootusest. Ega ilmaasjata pole vanarahvas õelnud vanasõna- Lootus sureb viimasena. Ju siis tuleb minna uuel aastal uue hooga ja sama vana lootusega.

Seal – Its A Man’s Man’s World

lihtne fakt:

Mida rohkem naisi on ühel mehel, seda populaarsem see mees on kuid mida rohkem mehi on ühel naisel, seda litsakam on naine.

Kelle idee oli üldse panna Maale elama kaks nii erinevat sugu? Loogiline jah et ilma üksteiseta nad hakkama ei saa, kuid kas üksteisega saavad?