Paar märget minu lapsepõlve kohta , mis näitavad et ma pole vist kunagi päris normaalne olnud. Siiamaani naeran kui neid hetki meenutan , kuid kui neid kirja ei pane, ei ole nende meelestminemisel millegi üle enam naerda- mis muidugi ei tähenda et praegu lollusi ei tee. Teen ja suudan ka nende üle naerda. Põhimõtteliselt väitel : kes viimasena naerab , naerab ilma hammasteta, on tõsi taga . ma usun et ilma hammasteta vanas eas ma naeran ka . Ehk isegi seda et mul enam hambaid pole
kuigi selle väitega pole silmas peetud vanadust aga see selleks.
Mitu korda oleme onutütardega barbie võistlusi korraldanud. Ise õmmeldes nukudele kleite. Nende jaoks ka kanadelaudast sulgede otsimine. Meenutades neid võistlusi … siiamaani naeran.
Või need barbide matkad vanaema liivakarjääris ja metsas selle juures? Me vist mängisime barbidega päris vanalt veel. Aga oli huvitav , mis parata.
Kui barbinukke võtta ei olnud , mängisime puuhalgudega. Panime need teki sisse , joonistasime näod pähe ja need olid meie lapsed. Panime kontsakingad jalga, tekkid ümber maani kleitideks ja mängisime kodu.
Tekke kasutasime ka printsesside mängimiseks . Sest need olid pikad nagu printsessidel kleidid on.
Veel mängisime kooli. Nagu arvata oli , olime meie vanema onutütrega õpetajad ja õpetasime oma nooremaid õdesid, kellel aga tihti õppimisisu polnud.
Nooremad õed olid meie jaoks “väiksed”. Ja nende väiksete eest jooksime me ära või kiusasime neid kuidas jaksasime.
Eriti minu õde , sest tavaliselt oli tema see kes vanematele kaebamas käis. Mina olen alati olnud see kes kätega ei räägi , vaid sõnadega vahest mõne närvi ajan, on minu õde selles suhtes minu vastand . Tahtlikult või tahtmatult on ta alati kasutanud küüsi , hambaid või küünarnukki minu mõjutamiseks, nii oli ka ükskord:
Onutütar oli jälle meil ja kuna ma ilmselt kiusasin oma nooremat õde, lõi ta mulle käega vastu nina ja lubas emale ja isale ära rääkida et ma temaga ebaviisakalt käitun. Et aga teda takistada, otsustasime onutrega minu nina punase guaššväviga ära värvida. Õele ütlesime et vaata mida sa tegid. Muidugi ei julgenud ta enam vanemate jutule minna, kuna arvas et oli mul nina veriseks lõõnud.
Onutütar on talle veel paar naljakat lauset õelnud seoses tontidega aga see jäägu siia kirjutamata.
Kui õde mulle ükskord palliga vastu kõrva viskas, läksin elutuppa vanemate juurde istuma, ise kõrv hõõrudes et see punane oleks. Kaevata pole ise ilus aga kui nad küsivad mis juhtus , oleks ju hea õelda et õde tegi. Hõõrusin seda kõrva küll hoolega aga märkamatuks jäi see vanematele siiski. Pettumus missugune.
Oleme teinud onutütarde , õega ja sugulasega tädi juures klubi. Nimi oli vist “salajane klubi” või igatahes midagi sarnast.Täpselt ei mäleta milles selle klubi põhimõte seisnes, aga “rahvustoiduks” olid meil tädi juures kasvavad õunad. Need olid tõsiselt head.
Hea fantaasiaga , nagu ma olen , mõtlesin nende õunte maitse endale tõsiselt vaimustavaks ja kord olin öösel juba tädi juurde jalgrattaga sõimist kaalunud , sest kujutasin nende õunte maitset nagu tõsist hõgutist. Plaan jäi aga katki , kuna kartsin et jään õunaraksus vahele. Vanaemale.
Samuti proovisime esimese suitsu oma tädi juures. Onutüre ja tema naabriga. leidsime mingisuguse koni, sahtlist saime pikad tikud ja palkunis läksime “proovima” seda suurteinimeste paha asja. Mina muidugi ei julgenud midagi tõmmata. panin korra huuled vastu ja hakkasin kõhima- et usutavam oleks. Pärast rääkisin emale ka stiilis “Oh tead mis me tegime täna!!!” Onutütre käest sain hiljem vastu pead sest muidugi ei jätnud ema seda onunaisele rääkimata.
Üks kõige kurvemaid sündmusi lapsepõlvest toimus samuti tädi juures. Tädi kass oli just saanud pojad , kuid kuna kasse oli külas juba niigi palju, ei tohtinud neid ellu jätta. Teadsime et tädi peab nad uputama, kuid me võisime kassipoegi enne süles hoida. Neid oli viis tükki ja meid oli sama palju. Saime kõik endale oma kassipoja, hellitasime teda ja hoidsime süles. Nad olid tõsiselt armsad. Tädi lubas nendelt natukene karva maha lõigata ja igaüks sai oma kassilt mälestuseks pisikese karvatuti. See peaks mul siiani alles olema. Hiljem üritas pani tädi nad soki sisse ja …
aga kuna kassid olid suhteliselt alles sündinud, ei uppunud nad ära vaid külmusid öösel. See oli meie jaoks tragöödia. Me nutsime ja korraldasime kassipoegadele matuse tädi karjamaal. Laulsime neile ja olime ilmselt vihased selle ebaõiglase maailma peale. Ka õigustatult.
Kuna minu kodu juures on laht ning sinna suubuv jõgi oli teikitanud selle suubumiskohas väikese saareksese. Ujuma minnes märkasime seda saart ja sellest sai meile ühel hetkel meelispaik. Mängisime onutütardega et oleme saarel vangis ja me ei pääse sealt ära. Sealsetest rohelistest kõrkjatest ehitasime omale parve , millega üritasime saarelt pääseda. See kahjuks ei õnnestunud ja pidime õhtul ära jalutama sealt lihtsalt. Mõeldes enda jaoks jälle muinasjutte välja.
Veel käisime metsas lõket tegemas. Onutütar, ta õde ja mina. Kodumetsas talvel lihtsalt hulkudes me mängisime jälle neid samu tüdrukuid kes saarel vangis olid olnud. Vanemate poolt hüljatud tüdukuid.
Ära väsides ja külmununa me leidsime kadakate ja puude alt onni moodi koha kuhu tegime lõkke. Ma ei mäleta kust me tikud leidsime , aga hiljem leidsin koolis oma taskust tikupaki. Lõket tegime seal isegi vist mitu korda ja lubasime et kellelegi ei räägi. Kadakate all lõkke tegemine ei ole ka just kõige targem tegu.
Enamus oma lapsepõlvelollustest olengi teinud onutütrega koos. Temaga koos veetsime lapsepõlve ja ka praegu suure osa vabast ajast. Nii kuidas olukord lubab. Ta on siiani lihtsalt liiga kallis.