Ilma tüdruku suudluseta konnast printsi ei saa

 Mäletan hetke oma lapsepõlvest mis meenutab mulle siiani , kui õnnelik võib üks tüdruk olla isa sõnade peale. Minu isa ütles mulle et olen printsess. Üks väheseid kordi kui ta mulle üldse midagi nii ilusat on õelnud. Ma ei uskunud teda. Kuidas saaksin mina printsess olla? Aga isa ütles et ma olen meie pere printsess. Esimene asi, mida lasteaeda jõudes rääkisin oligi see, mida isa mulle ütles. Ma elasin nagu unistuses. Kahju ainult et see unistus purunenud on…

Praegu on maailm mustvalge. Vahel paar värvilist hetke ei muuda elu täiesti tuhmiks. Hetked mis rõõmsamaid toone annavad, on hetked mis on veedetud kallite inimeste seltsis.  Isa ilusad sõnad minevikust on nüüd asendunud sõprade omadega. On veel inimesi, kellel jätkub tundeid lähedaste jaoks.

Siiski…

nagu peale mustvalgeid filme tuli värvitelevisioon, nii ka minu elu kipub järjest kirevamaks muutuma.

Lõpuks leian ka mina endast vikerkaare.

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar