February, 2009

Kius

Päeva algus oli kahtlane. Ärkamisega oli probleeme- nagu tavaliselt. Silmi vaevaliselt lahti hoides käisin terve päeva koolis korralikult ära. Kuigi enne pole inimesed mind niimoodi närvi ajanud. Nad ei teinud midagi erilist vaid lihtsalt olid. ja käisid pinda oma olemisega. Eriti eestikeeletunnis. Ükskõik kuhu vaatasin, ikka ajasid need näod mind pea ära põõrama. Ainus asi mis mind naerma ajas olid Kaia vihikusse joonistatud poole lehekülje pikkused komad. See oli cool.

Tegelikult on probleem minus.

Inimesed ei ole tavaliselt nii vastukarva kui nad täna olid. Ma olen ise natuke karvaline sellessuhtes ja mul on hea fantaasia. Ülihea. Ma võin inimestele putukanäod ette manada ja sellepärast nendest eemale hoida. Aga mõnele printsessinägu ette manada ei saa. Kui ka suudaks, siis suu lahti tehes kukuksid kärnkonnad välja ( ei ma pole õel ). Või nagu Antti ütles : vahel on sellinne tunne et inimene oma olekuga käib nii pinda et annaks jalaga-kuigi ta midagi isiklikult sulle ei tee. Et tal on küll. Ja vaatas imeilusa poeedi poole.

Okei. Mina jalaga ei annaks. Aga väljendina -mitte sõna sõnalt- isegi olen Anttiga nõus.

Ja sama inimese suhtes samuti.

Tegelikult on kõik päris äge.

Ja Kaia on ikka sama cool kui alati.

kurrnjäu

    Vahest on nii et kui mõtled elu peale siis on kõik lihtsalt üks suur lõngakera kuhu sisse sa ennast mässinud oled. Ning kui seda harutama ei hakka, siis jäädki sinna sisse. Heal juhul tuleb keegi hea inimene ja päästab su sealt ära. Juhul muidugi kui ta ise ei veere samasuguse lõngakera sees kohale.

   Minu elu on praegu just selline sasuseks muutunud lõngakera. Helehalli talvevärvi, mis ootab suvepäikest et see ta värviliseks muudaks. Abitult käsi lehvitades ootan tulutult seda “head inimest” kes mu lõngakera lahti suudaks harutada.

 

Ainus lootus on see et kassid must eemale hoiaksid.

Kes on kes?

 Millal sa tead millinne on õige otsus?

 

Sa tead et tunned üht ja samal ajal kardad et tegelikkus on palju valusam. Ühel hetkel tundub ju kõik olevat parimas korras ja järgmine hetk on kõik nagu pea peale põõratud. Kas inimesele endale on antud kaasa nii muutlik meel ja suuta ülemõtlemisega kõik ära rikkuda?   Samas kui oled Tema kaisus, siis ei saagi midagi paremat olla, aga kui Ta on eemal, siis tekivad kahtlused kas asi on ikka õige.

 

Milleks on inimesele antud nii palju mõistust et ta liialt mõtlema hakkab? Oleks ju lihtne nii et inimesed elavad ainult tunnete põhjal- nagu loomadki-teevad mida tahavad. Aga ei. Meie peame ikka asjad palju hullemaks mõtlema või kui siis mitte hullemaks siis lihtsalt seame endale liiga kõrged ootused ( mis on ju täiesti tavaline) ja pettume. Mitte ühe või kaks korda vaid terve elu.  Ja kas me õpime .   Loomulikult mitte.

Veidi positiivsust, paluks?

See, et elu koosneb tõusudest ja mõõnadest.. on tõsi. Veidi aega tagasi oli mu elus ummik ja kartsin et teen ristteel vale valiku. Valgusfoori puudumise tõttu valisin pimesi tee.  Võibolla ma usaldan oma vaistu liialt aga see ei petnud mind. Ma püsin siiani teel, vaatamata libedusele ja kurvidele.

Minu punase ja kollase asteroidi muinasjutt oli samuti tõsi.  Tegelikult küll selle peamine mõte-mitte kaotada lootust, et ka ise kunagi tõeliselt õnnelikuks saad. Ja oodata seni, kuni oled tõeliselt rahul, mitte otsustada millegi kasuks sellepärast et oleks juba aeg. Õige aeg tuleb oodates ja ootamine on igatahes seda väärt, mille siis saavutad.

Veel üks tõde, mis on kinnitust leidnud- Et õiged tüdrukud on õunad just ladvas mitte all okstel . Õiged tüdrukud on perfektsed õunad, mida on raske kätte saada. Tihti aga nopitakse allpool olevad maitsetud õunad ära, sest ladvaõunte kättesaamiseks pole piisavalt julgust või lihtsalt ei taheta näha vaeva et need sealt tooma minna. Kuid kas on mõnel tüdrukul tahtmist olla maitsetu õun, keda saab kätte igaüks, kes vaid käe sirutab. Olla see, keda proovitakse ja visatakse minema, et minna jahtima uut- paremat vilja. Miks ei suuda iga tüdruk tunda nii palju eneseväärikust et oodata ladvas, et tuleks inimene, kes on teda väärt? Miks ei suudeta oodata seda õiget, kes tuleb just selle ühe- perfektse puuvilja järele. Kes näeks piisavalt vaeva, et saavutada seda, mis on paljudele suutmatu.

Aga kardetakse et võid sinna puu otsa rippuma jäädagi, sest ei leidu enam teotahtelisi inimesi.

Üks väike soovitus nendel, kes seda viimast kardavad- alati leidub ka sinu “Meteoriit” kes tuleb just ja ainult sinu järele ja ei tohi liiga kergelt alla anda.

Ja alati pidage end ladvaõunteks, kuna te olete väärt parimat!

Natuke hull?

Heites pilgu mõõdunule, näeme, kui palju oleme muutunud. Varasemad tõekspidamised on nüüd muutunud tähtsusetuks ja tehtud teod naeruväärsed. Õeldakse et inimese iseloom muutub iga 7 aasta järel. Võibolla on see tõsi, kuid vahel tundub olevat nii et iga mõõdunud päev ja sündmus on meid muutnud millegi võrra. Kuid see “millegi võrra” võib vahel olla liigagi märgatav. Kuhu näiteks on kadunud see Helena, kes oli vaikne ja tagasihoidlik tüdruk? Kas ta nüüd pelgab kellegi käest midagi küsima minna või siis vahest natuke häält tõsta mõne peale, kes talle ei meeldi?
Ei
Nüüd on sellised ajad minevik ja pigem on eesmärk elada elu täiel määral ja nautida kõike seda mida olevik pakub ja tulevik toob. Need igavad unistused tulevikust mõnes “suures” Eesti linnas on asendunud lootustega kaugemale minna ja näha seda, mis on koduümbrusest kaugemal. Elatakse ju ainult üks kord- miks siis mitte elada täiel rinnal?

Tegelikult ei olnud see jutt see mida ma tahtsin jagada lugejaga. Põhiline on see et see elu- olgu see siis nii kirju või igav- see on nüüd stabiilne ja..

bla – bla

telekas näidati Kihnu Virvet ja see on põhiline.

Teada mida tähendab olla õnnelik…

.. mina tean

pole sinu asi

Üks väike pisiasi mis mulle ÜLDSE ei istu

nagu näiteks

 väljend “ok” , mida nii laialdaselt kasutatakse. Jah ma ütlen ise ka okei aga kui sõnumisse või mnsi aknasse kirjutatakse lihtsalt

 

 

ok

 

 

 

 

siis see tõesti ei meeldi . Nagu väljend selleks et teema kiiresti lõpetada ja lahti saada.

 

Aga no. Kõigega peab harjuma.

Lihtsalt tahtsin mainida.