April, 2009

Ei,ma ei tunne ennast ideaalselt. Ja mis siis sellest?

Minu muutlikud tujud maksavad mulle valusalt kätte. Ma ju näen et ei ole normaalne sedasi käituda kuid mis ma teen? Just  vastupidi sellele mis peab. Kõige hullem ongi see et ma ise märkan seda kuid midagi ette ei võta. Mida ma teha saakski? Naeran samal ajal kui pisarad voolavad või ütlen inimestele et armastan neid ilma et seda tõsiselt mõtleks? Petaks ainult iseennast. Praegugi petan. Esmalt iseennast ja sellega ka kõiki teisi. Ei oska õelda kas ma sellega rahul olen. Ilmselt mitte kui end hästi ei tunne kuid aidata ei oska. Nüüd ongi käes see lõngakera teema. Olen ennast nii sisse mässinud et on vaja kellegi teise abi kuid keegi ei märkagi et midagi valesti oleks. Või pigistavad selle koha pealt silma kinni. Aga kes tuleks mulle “appi”? Tavaliselt olen ju mina see kes kõiki kuulab ja nõu annab. 

 

Aga ühel päeval naeratan ka mina.

“Spring”-Vallo K

Päike kõrvetab oma esimeste kiirtega juba kõrgemale ulatuvamaid rohukõrsi ja õhk on mõnusalt täis kevadet. Ilus on hommikul ärgata, tundes päikest oma nägu paitamas või ruloo tagant piilumas. Eriti heaks teevad meeleolu rohelised lehepungad puudel. Lihtsalt tunned et suvi ei ole enam kaugel.

Bush-40 miles from the sun

Tegelikult võiks hinges rohkem kevadet tunda. Ikka on sellinne tunne et talveväsimus ja pimedad ilmad pole sisemiselt kadunud vaid üritavad aina rohkem tunda anda. Ei tea milles sellised tujud aga endale hakkab ka imelik tunduma et miks just niimoodi vastupidi see kõik käib. Ühel ja samal ajal on hea tunda seda värskust mis igalt poolt tunda annab ja samal ajal on jahedus kuskil sees kripeldamas.

Samas on ka niiõelda liblikad kõhus. Ka nemad on kevadel välja ilmunud. Veidi varased on aga tunda juba annavad. Loodetavasti nad palju paha ei tee ja südame alles jätavad.