June, 2009

Janus is the best

Again: Albi the racist dragon

 

 

 

 

          Sain jälle endale Alberti. Nüüd juba suurema ja lahtiste silmadega. Armas. Kui ma temalt küsisin kas ta keedetud muna tahab ja talle veiseliha konservi sisse tahtsin sööta, siis ta solvus. Arvan , et ta on lihtsalt pirtsakas. Ohverdasin oma aega et õues seistes talle sääski koguda. Kokku sain 3. Vähemalt need ta sõi ära. Ausalt õelda… mul pole õrna aimugi mida temaga peale hakata. Ta magab, karjub siis sööb natuke ja magab edasi. Ja vajutab oma küüsi minu näpu sisse nagu kardaks kedagi. See on armas muidugi sest mind ta ei karda. Ma arvan. ma loodan ainult, et  ta mu tuba tagurpidi ei keera…

Nothing and everything-Red

Järjekordne mitte just kõige ilusam päev on lõpule jõudmas. Mitte et tujul oleks midagi väga viga… Hoopis õue vaadates ei teki seda fiilingut, mis peaks. Eriti kui on juuni.

Midagi head on ikkagi ka. Parim üldse. Üks Must Mürtel teiselpool Hiiumaad, kes mu tuju heaks oskab teha oma vahest nilbete kuid alati naljakate ütlustega. Mul on vedanud et Ta olemas on. Ja just praegu. Ja just Hiiumaal.

Lähengi helistan Mustale Mürtlile.

Albi, the racist dragon

Ahjaa !!! Tänu Liisi blogile tuli meelde et mul olid ju Albertid! 4 tükki. Õudne mida maailm pisikeste olenditega teeb.

Jah. Oli küll must huumor mille üle me naersime aga ikkagi… Kahju oli neist.

Janus ütleb koguaeg et ma olen hull naine :D :P

I thaught He was perfect, I thaught He was right

Mul on vedanud et olen end suutnud nii kirju elu sekka sulandada. Kuigi kõige ilu ja toredusega kaasnevad ka raskused, ei kahetse ma midagi. Miks peakski? Mul on olemas kõik mida soovin ja siiski on veel unistusi mis ootavad täitumist. Ilma nendeta ei olekski vist võimalik. Miks muidu kahetsen, et rohelise sabaga langevat meteoriiti raketiks pidasin ja soovi lausumata jätsin. Loodan siiralt, et Liisi soov seejuures topelt mõjub.

Üleüldse on viimasel ajal palju muutunud. Juba kodus saan olla minimaalselt. Ja mida ma teinud olen kõik see väljasoldud aeg? Ausalt õeldses… Ma ei tea. Põhiline aeg saab veedetud sõpradega. Kvaliteetaeg. Usun et Anetti vanaisa juba vaatas imelikult kui ma viiendat päeva järjest Anetti juurde sisse astusin ja ta vanaisale järjekordse “tere” ütlesin.

Meie rollerisõit Viskoosasse… Ei saa detailselt kommenteerida. Õigemini ei tohi. Aga külm oli küll. Vähemalt sai järgmine päev naerda.

Või Liisiga võilillepõllul pildistamine ja Liisi lennutunnid selsamal päeval. Veendusin tõsiselt et korraga naerda ja ennast püsti ajada on üldiselt võimatu. Või on mul lihtsalt tasakaaluga häired.

No ja pildistamise järgmine seeria Orjakus. Ma ei ütleks et nõgestele tee jootmine oleks tee raiskamine. Oleks see nõgesetee olnud, poleks ma seda nimelt irooniast teinud. Iroonia oli pigem see kui just pildistamise hetkeks Linnuvaatlustorni ääre peale pandud digikas ümber kukkus. Pole midagi imestada. Sellise tuulega ei suudagi miski õigel kohal püsida.

Ajan ka vetsus kuuldud tondihääled tuule süüks, aga selles, et ma pea kolm korda vastu vetsuust suutsin ära lüüa,süüdistan jälle iseenast.

Imelik on aga see, et kui pildistamise ajal peaks naeratama ja paigal püsima, siis minul tulid alati hullutuurid peale. Tegelikult see pole imelik. Olengi sellinne.

Kahetunnine viibimine Kõpus grillipeol, kus tutvusin järjekordselt huvitavate inimestega. Tänu Sassule, kes mind viitsis niikaugele kutsuda.

Mainimata jäävad muidugi peod Pullus ja Vetsis. :D

Üks tähtsamaid muudatusi on veel mainimata. Ja jääbki. Igatahes usun ma nüüd sellesse, et kui midagi väga tahta, siis selle ka saab. Hoolimata inimestest kes siiski üritavad kõike enda kasuks pöörata. Kahju et mõni ise aru ei saa mis valgusesse see kõik teda jätab. Liigne järjepidevus muudab maniakiks.

Peaasi et ise õnnelik olen ja lähedased minu ümber.  Teised olgu millised tahavad.

Ja pealegi…  Lõppude lõpuks on SUVI!