I thaught He was perfect, I thaught He was right

Mul on vedanud et olen end suutnud nii kirju elu sekka sulandada. Kuigi kõige ilu ja toredusega kaasnevad ka raskused, ei kahetse ma midagi. Miks peakski? Mul on olemas kõik mida soovin ja siiski on veel unistusi mis ootavad täitumist. Ilma nendeta ei olekski vist võimalik. Miks muidu kahetsen, et rohelise sabaga langevat meteoriiti raketiks pidasin ja soovi lausumata jätsin. Loodan siiralt, et Liisi soov seejuures topelt mõjub.

Üleüldse on viimasel ajal palju muutunud. Juba kodus saan olla minimaalselt. Ja mida ma teinud olen kõik see väljasoldud aeg? Ausalt õeldses… Ma ei tea. Põhiline aeg saab veedetud sõpradega. Kvaliteetaeg. Usun et Anetti vanaisa juba vaatas imelikult kui ma viiendat päeva järjest Anetti juurde sisse astusin ja ta vanaisale järjekordse “tere” ütlesin.

Meie rollerisõit Viskoosasse… Ei saa detailselt kommenteerida. Õigemini ei tohi. Aga külm oli küll. Vähemalt sai järgmine päev naerda.

Või Liisiga võilillepõllul pildistamine ja Liisi lennutunnid selsamal päeval. Veendusin tõsiselt et korraga naerda ja ennast püsti ajada on üldiselt võimatu. Või on mul lihtsalt tasakaaluga häired.

No ja pildistamise järgmine seeria Orjakus. Ma ei ütleks et nõgestele tee jootmine oleks tee raiskamine. Oleks see nõgesetee olnud, poleks ma seda nimelt irooniast teinud. Iroonia oli pigem see kui just pildistamise hetkeks Linnuvaatlustorni ääre peale pandud digikas ümber kukkus. Pole midagi imestada. Sellise tuulega ei suudagi miski õigel kohal püsida.

Ajan ka vetsus kuuldud tondihääled tuule süüks, aga selles, et ma pea kolm korda vastu vetsuust suutsin ära lüüa,süüdistan jälle iseenast.

Imelik on aga see, et kui pildistamise ajal peaks naeratama ja paigal püsima, siis minul tulid alati hullutuurid peale. Tegelikult see pole imelik. Olengi sellinne.

Kahetunnine viibimine Kõpus grillipeol, kus tutvusin järjekordselt huvitavate inimestega. Tänu Sassule, kes mind viitsis niikaugele kutsuda.

Mainimata jäävad muidugi peod Pullus ja Vetsis. :D

Üks tähtsamaid muudatusi on veel mainimata. Ja jääbki. Igatahes usun ma nüüd sellesse, et kui midagi väga tahta, siis selle ka saab. Hoolimata inimestest kes siiski üritavad kõike enda kasuks pöörata. Kahju et mõni ise aru ei saa mis valgusesse see kõik teda jätab. Liigne järjepidevus muudab maniakiks.

Peaasi et ise õnnelik olen ja lähedased minu ümber.  Teised olgu millised tahavad.

Ja pealegi…  Lõppude lõpuks on SUVI!

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar