August, 2009

Kes on kes?

Näe , seal läbi sügisvihma läheb keegi,

Keegi kes veel ennast iseendaks peab.

Veel tunneb taskus käsi, vihmapiisku palgeil,

Üht vihmapiiska palgel teiste seas.

Vana hea “Sõpruse Puiestee”

Pidevad vihmad, akna taga undav (siiski veel suviselt soe) tuul ning punased marjad pihlakatel toovad vägisi sügismõtted pähe. Isegi õues on tunda juba vaikselt sügisest lõhna. Õunad. Valminud marjad. Närbuvad lilled ja k0lletavad lehed okstel. I like it!

See mitte eriti suvine suvi ei jäägi meelde oma kuumade ilmade või hommikust-õhtuni rannas veedetud aegadega. Siiski on mõõdunud suves mäletamist rohkem, kui varasemaltel aastatel. Inimesed, kellega oldud koos. Inimestega keda on hakatud igatsema rohkem, kui mõnda teist. Kohad, mis jäävad igavesti hinge. Meeldivana või igatsevalt torkima. Siiski. Kohti on võimalik külastada veel. Inimestega koos veedetud hetki aga enam tagasi ei too miski. See on nagu sügisel korjatud pihlakad. Puu on jäänud nendest ilma.   Puu kasvab ikka edasi, kuna teab, et kevadel kasvavad uued. Inimesed aga seda ei hinda. Kaasaarvatud mina. Ma olen nagu kaks isiksust. Tean, et jään alati igatsema mõõdunud hetki. Samas tean, et tuleb uusi. Tuleb paremaid. Ja halvemaid kui enne.

Ma jään ootama seda uut oma elu suve, kus tean et minu pihlakad kasvavad tagasi. Ma loodan et ei pea reaalselt järgmise aastani ootama. Kui ka ootan, siis peab asi seda väärt olema!

Ausalt õelda olen enda pärast natukene mures.

I’m in love with a Fairy. Wtf??

Eelmine nädal , või õigemini üleelmine mõõdus mandril. Kõigepealt Haapsallu, sealt Pärnu ja sealt Tallinna.  Pärnusse Joannaga hääletades saime auto peale mingisugusele perverdile. Meile vähemalt tundus nii. Eelmine öö olime suhteliselt vähe maganud ja seega nägin tagmiselt istmelt Joannat, kes pidevalt tukkuma jäi. Minul tuli ka uni peale aga tänu autojuhi pidevale kroonilisele kõhale ma suutsin end jälle üles ehmatada. Autojuht nägi välja ülipaks, veidike nagu Edgar Savisaar (võibolla ka mitte.) , ning pidealt hõõrus oma jalgu ja ülisuurt kõhtu. Ise vaatas enda kõrval istuva Joanna sääri pidevalt ja jälgis et kas me juba magame. KUI me oleksimegi magama jäänud siis oleks asjad VÄGA halvasti lõppenud ma arvan. Tüüp ütles et  sõidab Haapsalust veidi edasi aga siiski vedas ta meid juba Pärnu külje alla. Paarkümmend kilomeetrit enne Pärnut ütlesin et me tahame maha minna. Veidikese vastumeelsusega (tundus nii) peataski ta auto ja me läksime maha. Kus kurat tema läks? Mul pole õrna aimugi.

Jutu põhiteema on aga järgmine.

Läksin oma perekonnatuttavate juurde. Üllatuskülalisena. Perekond, kelle ema ja isa olid väiksena ka minu “ema” ja “isa”. Päris ema ja isa olid sel ajal emme ja issi. Samuti nende perekonna lastel. See selleks.

Kuna sadasime Joannaga lihtsalt sisse ega teatanud tulekust, juhtus kodus olema ainult “isa”. Üliäge inimene, kes ei jäta midagi talle vastukarva olevat asja ütlemata ja see mida ütleb on vaid tarkus.

Ühesõnaga jutt läks pededeteemale. “Isa” ütles et nüüd on omasooiharad inimesed võtnud endale uue nimetuse. Fairy. ( Inglise keeles haldjas). Nagu  MISASJA?!. Sõna Gay on ka tähenduses sätendav või särav. Millepärast on vaja KÕIK ilusad sõnad neil endale võtta. Varsti on nii et kõik mis vähegi ilus on, seostub geidega. Nagu juba praegu vikerkaaar? lilla värv? . Auõna. Mul ei ole nende inimeste vastu otseselt niikaua mitte midagi kuni nad nahhaalseks ei muutu. Ikkagi…Sõna haldjas? Kuidas see seostub pedega?!? Arusaamatu.

Like A Star

Ma olen kindel. Liiklus ei oleks korrigeeritud kui põleksid ainult rohelised foorituled.Punastega on asi tasakaalus. Nii nagu elus ei ole võimalik et on ainult õnnelikud hetked. Peab olema ka tülisid, kadedust, pettumust. Ilma nendeta on elu igav. Minulgi pole JÄLLE kõige helgem hetk, kuid ma tean et need parimad on alles ees. Väike elumuutus juba sügisel aitab kaasa sellele , et elu ei muutuks üksluiseks.

Ei kujuta ette, miks olen viimasel ajal mõtlema hakanud inimeste liiga naiivsele mõtlemisele, või sellele, miks inimesed ÜLDSE ei mõtle. Küsitakse igasugu lollusi, teadmata et nad juba teavad vastust. Keegi lihtsalt ei viitsigi mõelda. Olgu. Tegelikult ei ole ju raske vastata ka nendele mõttetutele küsimustele, aga mis mulje jääb inimesest kes neid küsib? Aga võibolla mõtlen ma ise ennast niukseks et ei kannata neid küsimusi kuulata. Ei tea miks.

Aga siiski. Minu üks heatujuloojaid on vaieldamatult Anett. Kirjutas mulle täna räpi:

aeg liigub mõtlemata
võttes kaasa endiga meid
meid kes ei tea ega oskagi loota ega oodata
et ükskord võib-olla miski meid üllatab

Hetk mis kestab hetke on teadmatus
hetk mis kestab tunni on hetk mis meeles
iga uus hommik toob kaasa uue alguse
iga uus algus toob kaasa lõpu

Lõppude lõpuks on hetked mis aastate jooksul on kogunenud
Kuhjunud muredeks ,rõõmudeks ,vihaks
ja mis kõige hullem selle kuhja otsas oled sina
sina kes ei tea ei oska  ega saa hakkama
Et lahendada ristsõna alustades lihtsamatest küsimustest
alustad sina raskematest
mida küll mõtleb inimloomus
et muuta asja paremaks
muudetakse see hoopis hullemaks

Kas tõesti tekitame konflikte
Lahendamata mõistatusi
Teadmata et  mõnele küsimusele pole vastuseid
ning mõnele vastusele pole küsimust
Niiviisi elame hingame ja püüame täita vajadusi
mida iga inimhing vajab

aga pole hullu sest ükskord
Ükskord saab teadmatusest teadus
mida hiljem kirjutatakse teoorias
ja olgem õnnelikud
Sest igast ühest meist saada võib geenius.

Liiga hea on. Sellest tüdrukust saab räpimaailma täht. Indeed.

Maailmas on miljoneid tänavaid

on maanteid  ja promenaade säravaid

ja kõike maailmas on olemas

peaaegu kõike… aga seda teada sain

ma täna vaid

et õnn elab ainsamal tänaval nimelt õnne

õnne tänaval vihmas ja päikeses

õnne otsivad  suured ja väikesed

õnn elab peidus kui jaaniuss jaaniöös

või sirelis tolles õnnepuus

õnne otsime suured ja väikesed

õnne otsime vihmas ja päikeses…

I’m gonna miss all these things