Kes on kes?

Näe , seal läbi sügisvihma läheb keegi,

Keegi kes veel ennast iseendaks peab.

Veel tunneb taskus käsi, vihmapiisku palgeil,

Üht vihmapiiska palgel teiste seas.

Vana hea “Sõpruse Puiestee”

Pidevad vihmad, akna taga undav (siiski veel suviselt soe) tuul ning punased marjad pihlakatel toovad vägisi sügismõtted pähe. Isegi õues on tunda juba vaikselt sügisest lõhna. Õunad. Valminud marjad. Närbuvad lilled ja k0lletavad lehed okstel. I like it!

See mitte eriti suvine suvi ei jäägi meelde oma kuumade ilmade või hommikust-õhtuni rannas veedetud aegadega. Siiski on mõõdunud suves mäletamist rohkem, kui varasemaltel aastatel. Inimesed, kellega oldud koos. Inimestega keda on hakatud igatsema rohkem, kui mõnda teist. Kohad, mis jäävad igavesti hinge. Meeldivana või igatsevalt torkima. Siiski. Kohti on võimalik külastada veel. Inimestega koos veedetud hetki aga enam tagasi ei too miski. See on nagu sügisel korjatud pihlakad. Puu on jäänud nendest ilma.   Puu kasvab ikka edasi, kuna teab, et kevadel kasvavad uued. Inimesed aga seda ei hinda. Kaasaarvatud mina. Ma olen nagu kaks isiksust. Tean, et jään alati igatsema mõõdunud hetki. Samas tean, et tuleb uusi. Tuleb paremaid. Ja halvemaid kui enne.

Ma jään ootama seda uut oma elu suve, kus tean et minu pihlakad kasvavad tagasi. Ma loodan et ei pea reaalselt järgmise aastani ootama. Kui ka ootan, siis peab asi seda väärt olema!

Ausalt õelda olen enda pärast natukene mures.

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar