September, 2009

Remember how…?

Nüüd lõpuks olen leidnud veidikenegi rahu. Võibolla sellepärast et lõpuks ometi saan koju. Kõige kõigem koht, kuhu minna. Nüüd on küll see Liisi õeldud moment : Nagu õli pannil. KODU! Klaver, Ema, Isa, mets, jõgi, Passu, Sellu, Lauri, MINU diivan, kodused riided, PESUMASIN!!!; söök, telekas… Asju võib loetlema jäädagi. Peamiselt on ikkagi see .. tunne. Ülim. Ja fakk, kodus ma saan laulda nii et seinad värisevad! Oi kurat kus ma seda igatsen! Hetkel on sama tunne kui kõht oleks NII üli tühi ja mõtled et poole tunni pärast saad kartulipüreed hakklihakastmega või ahjupraadi. Siis ei suuda ära oodata. Ainuke asi, millele mõelda on see, et see pool tundi KIIREMINI läheks. Ma ootan. Ja oi kuidas. nojaa. Praegusel hetkel ei ole poolest tunnist juttugi. Buss hakkab liikuma alles 2 tunni ja 10 minuti pärast. Heal juhul pool 9 olen kodus. Aga on ka ootamist väärt. Saunad, sünnipäevad…. Vastuvõtt on supper.!

Ma asju pakkima. Jälle.

Kuradima hea tunne.

Minu ümber Su lahkumiskallistus

  But I miss You, most of all, My Darling.When autumn leaves start to fall...

Ma palun andeks Sinult kõik mis tegin. Ning kõik mis ise tegemata jätsin. Ma ei suutnud isegi Sinu küsimustele vastata. Ma olin vait. Sest ma ei osanud Sulle midagi vastata. Ma ju ei teadnudki mida õelda tahan. Või kuidas. Ja sellepärast Sulle tundus, et mind ei huvita. Ei Sina, ega see, mis meil oli. Vastupidi. Huvitas. Aga lihtsalt ajad on sellised, et ma ei oska ennast kontrollida. Ei seda, mida tunnen ega seda, mida ütlen.  Sellepärast olingi vait.

Nüüd oled Sina. Samas kui mina karjun sisemiselt. Miks ma virisen? Ma ju ise viisin asja selleni, mis on praegu. Aga Sina pole ka süüdi, et minul nii muutlik meel on. Ei. Ise olen ja kannatan.

Lihtsalt tea, et see ei olnud päris nii mõeldud.

Andesta, M.

Igatsus

Ma lihtsalt olen nii väsinud sellest kõigest. Tahaksin puhata sellest kõigest aga see uni, mida magan ei vii minust seda pahatahtlikku tunnet. See uni ei kustuta mu unisust. See uni on lihtsalt kui silmapilgutus, aga mina tahaks sulgeda silmad nii, et kui ärkan, on kõik jälle hästi.

Nägin unes oma vanavanemaid. Tundsin seda kodusoojust, mis levis üle toa alati, kui viibisin Nende juures. Ma tundsin, et olen kodus. Et olen jõudnud selleni, mida nii pikalt otsinud olen. Lihtsalt nagu väike tüdruk ilma murede ja probleemideta Haapsalu teeäärses majas, mille õu sumiseb mesilastest, mille toad on iga päev soojaks kõetud, mille kõõgilaual aurab kuum piimasupp. Laualt, millelt ei puudu kunagi meepurk.’

Ma lihtsalt olin koos Nendega.

Ma ei kujuta ette, kas hakkan lolliks minema, on mul tõesti hingemattev koduigatsus või lihtsalt ma ei saa aru mis toimub.

Joodik.

Üks küsimus:Mida kuradit sa, Helena, teed???

Pealkiri ütleb kõik.

WTF?

Mitte miski ei saa olla segasem kui see praegu siin. Ma ei oska enam MITTE MIDAGI ette võtta. Fakk! Aidake!!!

Goodbye my almost lover.

Dont wake me up, dont let me go…Cos all I need and all I see is You.

Ma ei taha ärgata sellest unest mida ma praegu tundun nägevat.  Ma tahan seda kõike nautida mitte olla iga hetk ärevuses, et millal see lõppeb. Asjadel ei saa olla õnnelikku lõppu. Olgu. Filmidel saab. Aga see on läbi ainult vaataja jaoks. Kui see oleks päris elu, läheks kõik ju edasi. Ja vaevalt et nii väga rõõmsates värvides.

Igatahes. Ma juba vaikselt NATUKENE igatsen hiiumaa elu. Ma tahaks klaverit mängida.. ja laulda ja joonistaada oma suur pilt lõpuni ja otsida oma poolelijäänud kirjutatud jutt üles ja edasi kirjutada. Ma tahan ärgata üles ema tehtud toidu lõhnade peale.

Praegu on asjad teised. Klaverist võin unistada ainult, laulda saan vaikselt enda ette ümisedes niikaua kuni keegi inimene satub mu ligidusse ja mu vaikima sunnib. Või teine võimalus. Toonikusse karaoket laulma. Aga kuniks ma olen sellises konditsioonis et laulda karaoket, pole mul enam lauluhäält. Jahh. Raamatuid võin ju siingi kirjutada.. aga kui selle raamatu, millest on jutt, kirjutamine juba 4 aastat aega võttis ja siiamaani pooleli on, siis ma ei kipu ka otsast alustama. Joonistamisega sama. Ja millel ma siin joonistakski? Põlve otsas. Praegune menüü koosneb ka vaid PAKIspagettidest, PAKIsupist, PAKI kartulipüreest ja juustuleibadest. Marek oli täna nii lahke ja pakkus pannkooke maasikamoosiga. Üle pika aja saan kellegi teise tehtud sööki ja veel pannkooke ! ÜLI HEA ütleks sellepeale. Ahjaa, Netu tegi ka mulle süüa. See oli ka üks parimaid palu minu menüüs viimase aja jooksul.

Aga ma ei kurda. Mulle meeldib see kõik ja nad kõik.

Cos I luv it!

 

 

M

Cos I luv it

Kõik on lihtsalt LIIGA hea et olla tõsi. Kõik see Tallinna elu kus iga õhtu saab käidud linna peal. Vahel hommikuni. Netu juures mitte enam öösiti magamine vaid alles hommikul magama minemine ja päeval ärkamine, panoraam, Toonik,  Levikas, Nimeta, Patrick, Nõmme tee 5, isegi vihm on hea. Ja eelmisest õhtust läbimärjad kingad, mis tuleb hommikul kooli jalga panna. Eelnevalt fööniga kuivatatuna. Ja ühika allkorrusel virisev vanamutike kes kurdab et kuidas ma ei suutnud nime kirja panna enne kui ära läksin. Aga mina ju ei tea millal ma tagasi jõuan. Kui jõuan.

Kõik seni tundmata kohad Tallinnas, uued inimesed, seltskonnad, vanad sõbrad.  Üle pika aja olen lihtsalt nii rahul.

Ja minu pihlakad kasvasid ka juba see sügis tagasi. Ja hetkel on nad kõige paremad. Loodan, et nii jääbki. Kuniks Tema on mu kõrval, ei olegi muud moodi võimalik vist.

Aga üks asi on veel eriti hea! 3 aastat Tallinnas on kindlustatud! Kõige selle heaga mis siin on.

Kui Sellu loed seda, siis tea, et Sind igatsen ka tohutult!!!