Remember how…?
Nüüd lõpuks olen leidnud veidikenegi rahu. Võibolla sellepärast et lõpuks ometi saan koju. Kõige kõigem koht, kuhu minna. Nüüd on küll see Liisi õeldud moment : Nagu õli pannil. KODU! Klaver, Ema, Isa, mets, jõgi, Passu, Sellu, Lauri, MINU diivan, kodused riided, PESUMASIN!!!; söök, telekas… Asju võib loetlema jäädagi. Peamiselt on ikkagi see .. tunne. Ülim. Ja fakk, kodus ma saan laulda nii et seinad värisevad! Oi kurat kus ma seda igatsen! Hetkel on sama tunne kui kõht oleks NII üli tühi ja mõtled et poole tunni pärast saad kartulipüreed hakklihakastmega või ahjupraadi. Siis ei suuda ära oodata. Ainuke asi, millele mõelda on see, et see pool tundi KIIREMINI läheks. Ma ootan. Ja oi kuidas. nojaa. Praegusel hetkel ei ole poolest tunnist juttugi. Buss hakkab liikuma alles 2 tunni ja 10 minuti pärast. Heal juhul pool 9 olen kodus. Aga on ka ootamist väärt. Saunad, sünnipäevad…. Vastuvõtt on supper.!
Ma asju pakkima. Jälle.
Kuradima hea tunne.