October, 2009

And I miss You , body and soul so strong that it takes my breath away…

Tema!

I Keep You with me in my dreams

Otsustasin nüüd mingi aeg võtta kõike vabamalt. Ilma mõtlemata. Ehk ongi lihtsam matta pea jaanalinnu kombel liiva alla ja ignoreerida kõike, mida ei taha kuulda ega tunda. See võib küll olla enesepetmine, kuid mille jaoks on vaja kõike detailideni läbi seedida? Vaid iseenese piinamine ja ajaraisk. Ebameeldivaid mälestusi või haigettegevaid hetki lihtsalt mõistuse põõningule unustada ei ole ju raske. Lihtsalt vältida hetki iseendaga ja kõik peaks olema OK. Peaks… Aga teooria on teooria.

Praktikat katsetan alles. Ma tean, et on võimatu kõike eirata. Aga silmad kinni ringi käia võib ka millegi otsa komistada. Või kellegi. Ja see viimane võib olla isegi väga hea variant. Leida kellegi, kes aitab jälle silmad avada. Päikese poole.

Ei ütleks et sellised inimesed juba praegu minu lähedal poleks. On. Aga mina satun alati neid kohtama siis, kui näen välja kõige jubedam. Külma pärast kümme jopsi selga tõmmanuna, punaste silmadega või jõuetuks tantsitud näoga. See teeb isegi nalja, kuigi võin maksta kallist hinda. Aga kuna nägemismeel on kõige rohkem informatsiooni andev, ei pruugi sellest aru saada. Surnud ring eksole?

Aga samas. Siiamaani olen kõigega ilusti toime tulnud  miks nüüd peakski midagi midagin muutuma. Elu on siiski lihtsalt üks ja sama veniv näidend veidi erinevate vaatustega. Lihtsalt tuleb ise osata paremini improviseerida ja elada eluv pigem komöödia, mitte õudusfilmi või tragöödiana.  Kuigi vahel on see vajalik. Näidend ei kisu niimoodi igavaks.

Aga igatahes. Las algab uus vaatlus. Palun vaikust. Tuled kustuvad ja algab vaikne meloodia…

Whatever makes You happy, whatever You want…

…You´re so fucking special. I wish I was special.

Ma ei tea miks kirjutan siia alati siis kui tuju nullis on. Võibolla on vaja rääkida, aga ei tea kellele ja siin on hea end tühjaks nutta. Sõnades. Mitte et niisama ei oleks võimalik. On ja oli. Aga siin võib alati jätkata. Lõputult.

Olen jälle omadega nii hunnikus kui olla saan. Üle pika aja sain jälle nutta. Ei uskund, et selle asja pärast. See pidi olema closed case. Aga näädsa. Hui oli. Ma oleksin pidanud kohe Anetti kuulama. “Mis mõtet on sinna saaremaale minna?”

Ei olnudki. Ei. Oli. Aga see mis ma sealt sain oli mittevajalik. Nagu mingi kuradima nakkus tuleb see armastus tagasi nagu krooniline haigus. Ei ei ei. Mul pole vaja armastust inimese vastu, kui tean, et ta sobib ju teisega rohkem. Aga mina, lollpea, ronin ikka lõvikoopasse. Otse kõige segasemasse paika. Kõike järgnevat arvestamata. Ja nüüd ma siis põen hammustuste valus.

Ja valusad need on. Uskumatult.

Aga kes see teine süüdi on kui mitte ise. Olen ma üllatunud? Ei. Minuga ju alati nii läheb. Ei ma ei emotse nüüd. Ma naeran enese üle läbi reaalsete pisarate. Mõnes mõttes on see isegi hea. Mõnes mõttes…