November, 2009

In the arms of an angel.

312226_main Millegipärast arvestades kõike, olen ma isegi väga rahul kõigega, mis toimus. Tänu ühe inimese kuulamisele ja innustamisele, hakkasin end ise rohkem väärtustama ja tean, et kõik mis oli, oli minule endale kasulik.

Üha rohkem ja rohkem veendun nüüd selles ise. Ma ei tunne enda sees tühjust. Ei ole kahju kasutust sõbrannast. Kui, siis ehk sõbrast. Aga tean, et olen palju paremat väärt.

Millegipärast ma tunnen, et olen kaitstud. Ma ei tunne end ükskikuna ja tean,et ükskõik mis tuleb, minu jaoks on ikka keegi alati olemas. ALATI. Mul on hea, rahulik olla. Mul on inimesed, kes mind mõistavad ja toetavad igal ajal. Ükskõik mis ka ei juhtuks. Mul on usaldusväärne perekond ja armastavad vanemad. Ma ei ole iialgi üksi.

In the arms of an angel

Ma olen õnnelik lihtsalt. Ma tean, et mul läheb hästi. Olen selles kindel.

Spooky

Ma olen koguaeg teadnud, et ei ela vanaks. Nüüd sain ka sellele kinnitust:

Helena Lind

DEATH’S TIME – I will pass away
Date : August 4 of 2012 at 2:38 pm
Cause : Shot by robbers in your home
Ja seda viimast tean ka juba oma poolteist aastat.
Nägin seda unes. Kõige reaalsem uni minu elus.halloween-death-wallpapers_11245_1600x1200
Mäletan inimesi, mäletan tegevust. Iga detaili.

Olime emaga auto juurde jalutamas, kui nägin kahte meest meie auto juures. Varast. Tahtsid meie autot ärandada. Muidugi astusin vahele ja üks meestest, beezi velvettagi ja heledate juustega mees keeras auto esiukse juurest otse minu poole, võttis põuest püstoli ja ….. lasi mind rindkerre.

Ärkasin selle peale ehmatades üles. Ma lamasin silmad kinni ja ei julgenud hingata. Hoidsin hinge kinni ja mõtlesin kas olen surnud või elus. Imelik oli see, et oli öö ja kui ma ehmatasin end üles, oli silmade eest lumivalge. LUMIVALGE.
Sellest ajast saati tean, kuidas suren…

One day deep.

70

Mul ei jätku sõnu. Kõik tunduks nagu liiga halb unenägu. Või ma lihtsalt loodan, et see oleks. Aga reaalselt… ei ole. Ei suuda aru saada, miks peaks keegi nii tegema? Lõbu? Nauding? Kättemaks? Või lihtsalt liigne huvi saada seda, mis ei kuulu endale? Kurat, otsida saab ka mujalt!

Praegu olen… lihtsalt vait. Mina ei võta millegi kohalt enam sõna. Minu sisetunne ei valetanud tookord. Kuigi mind pandi uskuma, et mõtlen lihtsalt liiga palju. Et ma naeraks enda üle. Et ma olen loll, kui nii mõtlen!

Helena, ma tean kui palju ta sulle tähendab, ma ei teeks kunagi nii!” -Kuradi vastik näitlemine!

IRW  Me ei teinud midagi:D” -teise poole sama järjekindel vastus minu küsimärgile.


Mida kuradit toimub teie peas? Miks oli valetamist vaja? Miks oli üldse seda vaja?


Ma ei kahetse, et sellest kõigest teada sain. Ükskõik mis moel. Haiget sain aga vähemalt sain jälle kahest sitast oma elus lahti. Kellel on vaja kahepalgelisi usse enda lähedaste sekka? Oleks ma olnud enne nii avatud silmadega ja selle läbi näinud, aga praegugi… parem hilja kui mitte kunagi!!!

Sa ära ära jahtu

05811426552077

Kardan küll, et kõik muutub külmemaks. Võibolla kujutan ette. Võibolla kardan mõttetult. Aga oleme ausad. Keegi ei söö jahtunud toitu sama isuga, kui see oli kuumalt. Aga söök on juba olnud… piisavalt ootel.
See selleks.

On ka häid asju. Minu “jõupingutused” on juba vilja kandnud, mille üle ma olen aina rohkem ja rohkem õnnelik. Ja ülimalt rahul. Nii sellega et seda siiamaani olen suutnud, ja et mul jätkub ka lootust edaspidiseks. Ja ma ei kavatsegi NIIPEA murduda. Ühekohapealt. Teise asjaga seoses. Ma ei murdugi. Iial. Keelatud vili. Magus küll aga… Järelmaik on kibedam, kui magus väärt on.
Pealegi. Ma olen väärt enesearmastamist. Ja hetkel on mul seda armastust rohkem, kui enne. Ja usun, et ka tulevikus sellest puudust ei tunne. Sest kõik on lihtsalt hea. Ilma koleda lillemustrita tapeet. Puhas. Nii nagu ütles gerda: “Saad ühest sitast lahti, kaob ka muu sitt sinu elust.” Tegelikult… Ma ei taha õelda et see inimene oli nö “sitt”. Ei. Algul mitte. Aga hiljem küll. Ja nüüd olen saanud lahti juba mitmest halvast. Tunnengi end palju puhtamana ja see on… Ülim. Kõige ühesõnalisemalt õeldes.

Hetkel on minu elus eesmärgid ja rahulolu.

Kaifin seda tunnet!


Kui kaugele olen valmis minema?

Minu sees on kurat, kes ei lase mul olla enam see hea, armas, kena inimene. Mitte et ma nüüd oleksin õel. Ma lihtsalt ei lase enam inimestel endale haiget teha. Ja ei tee ka neile. Lihtsalt. See on Kius.devil1

Ja see tekitab hea tunde. Uskumatult.

Anna andeks Musu. Mina pole väärt sellist kohtlemist, Sina ei ole väärt sellist mind. Kuradima raske on aga lahti õelda.

Rahu

dock


Vaikne sügishommik õues ja neljast hämaraks kisuv õhtupoolik ei too imekombel absoluutset masendust. Pigem vaikust. Kardan, et kas nüüd ma olengi enam sama. Päris mitte sellinne… meeletu.  Ma ei jaksakski elada ebaühtlase rütmiga elu. Otsida. Katsetada. Tõesti, mingil määral veel, aga mitte nii. Mitte hullunult, tagajärgedele mõtlemata. Igatsen stabiilsust. Elada ühe mehe kõrval oma kodus, koera ja telekaõhtutega.  üleöö keegi teine

Minu muutuste aeg kisub äärmustesse. Kas olengi äärmuslikult teine?

Ten million fireflies

Nüüd otsustasin endaga muutuse teha. Imelik, et sellele enne pole nii suurt tähelepanu pööranud. Igatahes juba kolmandat päeva tunnen end suurepäraselt. Tean, et see on kasulik eelkõige mulle endale, mida teen. Ja ka teistele. Praegu on hea, hiljem on veel parem.

34438-3232327ffp64ot23449645-5xroqdf2323948436847ot1lsi1

Ja minu sees on tunne. Nagu oleksid imepisikesed liblikad minu sees. Ei, ma ei ole otseselt armunud. Aga see tunne teeb sama välja. See on hea. Need oleksid nagu helendavad väikesed olendid, kes panevad mind särama. Eriti hingelt. Ma olen nii õnnelik. Sisemiselt.

Tuleb välja, et kõik oli mäng

Ma ei oska õelda, mis minuga toimub. Ja kas see on hea või halb. Ma ei oska midagi otsustada, sest kõik,  mis paistab minu jaoks ühtmoodi, on tegelikult teisiti. Või siis ka ei ole. Aga kardan et on. Illusioonid tänapäevamaailmas on reaalsele elule nii sarnased ja vahest ei teagi, kas oled hetkel reaalses maailmas või kujutad seda kõike ette.

Eile õhtul jõudsin arusaamale, et minu jaoks on kõik kõikjal võõras. Ma ei tunneks end kuskil koduselt. Kõik kohad on täis minu jaoks midagi tundmatut ja see ei anna mulle “puhkamise” tunnet. Alati on kuskil mingid segajad. Kõige hullem on see, et ei tea, mis sellist olukorda parandaks. Ehk puudub inimene, kes minu jaoks kõik koduseks teeb. Aga kui pean pettuma oma parimas sõbrannas, ja ka teises… ja “parimas sõbras” siis ei tunne ennast enam kellegagi kindlalt. Kõik võivad mingil hetkel sulle selja põõrata. LIHTSALT NIISAMA. Ilma põhjuseta. Millal ma oma usalduse uuesti leian, ei tea.

Ehk ongi kõik lihtsalt minu kujutlusvõime vili. Aga kuidas ma saaksin lihtsalt õelda, et kõik on okei, kui juhuste kokkulangevus on liiga suur. Kui sõnad, mida õeldakse on kahetimõistetavad ja kehakeel väljendab sedasama halvemas mõttes? Ja kui inimene ütleb üht, aga väljendusviis, mida ta näitab mujal, ütleb teist. Ja kui on liiga palju võimalusi, et kõik võib olla just nii nagu tundub… Siis on raske mitte nii ka mõelda.

Ja nüüd olengi iseenda mõttemaailmas nii kinni ja ei oska otsustada, mis nüüd tegelikult toimub. Vaevalt et ma seda ka tõeliselt teada saan.

Hetkel ma arvan, et see kõik mis toimub… ei murra mind. Pigem teeb tugevamaks. Ja ka ülbemaks, sest siitmaale olen mina ise ainuke, keda usaldan. Kui sedagi.

Aga ma tunnen elust ikkagi rõõmu. Lihtsalt natuke teisiti kui enne.

The all thing was ruined anyway…

Happy Birthdaymonth to Me!

Teisipäeva”õhtune” psühholoogia. Isegi ei kahetse et siia otsustasin siiski jääda, kuna juba pool tundi oleme rääkinud suhetest ja armastuses. Ja narkomaanidest. Kuna aga midagi väga huvitavat siin veel ei toimu, otsustasin oma blogi parempoolsesse listi lisada ka eelnevatele kuudele 2009 aasta novembri. Minu nö lemmikkuu sügises. Ei ole vist raske arvata, miks.

Järgmise nädala esimesel päeval igatahes loodan kingiks saada midagi hingele. Nimetaks seda “Imeks”. Õigemini Teda.

Jess jess jess. God I hope it will happen.

Sinnamaani…

Head lootmist mulle!