Tuleb välja, et kõik oli mäng

Ma ei oska õelda, mis minuga toimub. Ja kas see on hea või halb. Ma ei oska midagi otsustada, sest kõik,  mis paistab minu jaoks ühtmoodi, on tegelikult teisiti. Või siis ka ei ole. Aga kardan et on. Illusioonid tänapäevamaailmas on reaalsele elule nii sarnased ja vahest ei teagi, kas oled hetkel reaalses maailmas või kujutad seda kõike ette.

Eile õhtul jõudsin arusaamale, et minu jaoks on kõik kõikjal võõras. Ma ei tunneks end kuskil koduselt. Kõik kohad on täis minu jaoks midagi tundmatut ja see ei anna mulle “puhkamise” tunnet. Alati on kuskil mingid segajad. Kõige hullem on see, et ei tea, mis sellist olukorda parandaks. Ehk puudub inimene, kes minu jaoks kõik koduseks teeb. Aga kui pean pettuma oma parimas sõbrannas, ja ka teises… ja “parimas sõbras” siis ei tunne ennast enam kellegagi kindlalt. Kõik võivad mingil hetkel sulle selja põõrata. LIHTSALT NIISAMA. Ilma põhjuseta. Millal ma oma usalduse uuesti leian, ei tea.

Ehk ongi kõik lihtsalt minu kujutlusvõime vili. Aga kuidas ma saaksin lihtsalt õelda, et kõik on okei, kui juhuste kokkulangevus on liiga suur. Kui sõnad, mida õeldakse on kahetimõistetavad ja kehakeel väljendab sedasama halvemas mõttes? Ja kui inimene ütleb üht, aga väljendusviis, mida ta näitab mujal, ütleb teist. Ja kui on liiga palju võimalusi, et kõik võib olla just nii nagu tundub… Siis on raske mitte nii ka mõelda.

Ja nüüd olengi iseenda mõttemaailmas nii kinni ja ei oska otsustada, mis nüüd tegelikult toimub. Vaevalt et ma seda ka tõeliselt teada saan.

Hetkel ma arvan, et see kõik mis toimub… ei murra mind. Pigem teeb tugevamaks. Ja ka ülbemaks, sest siitmaale olen mina ise ainuke, keda usaldan. Kui sedagi.

Aga ma tunnen elust ikkagi rõõmu. Lihtsalt natuke teisiti kui enne.

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar