Rahu

dock


Vaikne sügishommik õues ja neljast hämaraks kisuv õhtupoolik ei too imekombel absoluutset masendust. Pigem vaikust. Kardan, et kas nüüd ma olengi enam sama. Päris mitte sellinne… meeletu.  Ma ei jaksakski elada ebaühtlase rütmiga elu. Otsida. Katsetada. Tõesti, mingil määral veel, aga mitte nii. Mitte hullunult, tagajärgedele mõtlemata. Igatsen stabiilsust. Elada ühe mehe kõrval oma kodus, koera ja telekaõhtutega.  üleöö keegi teine

Minu muutuste aeg kisub äärmustesse. Kas olengi äärmuslikult teine?

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar