One day deep.

70

Mul ei jätku sõnu. Kõik tunduks nagu liiga halb unenägu. Või ma lihtsalt loodan, et see oleks. Aga reaalselt… ei ole. Ei suuda aru saada, miks peaks keegi nii tegema? Lõbu? Nauding? Kättemaks? Või lihtsalt liigne huvi saada seda, mis ei kuulu endale? Kurat, otsida saab ka mujalt!

Praegu olen… lihtsalt vait. Mina ei võta millegi kohalt enam sõna. Minu sisetunne ei valetanud tookord. Kuigi mind pandi uskuma, et mõtlen lihtsalt liiga palju. Et ma naeraks enda üle. Et ma olen loll, kui nii mõtlen!

Helena, ma tean kui palju ta sulle tähendab, ma ei teeks kunagi nii!” -Kuradi vastik näitlemine!

IRW  Me ei teinud midagi:D” -teise poole sama järjekindel vastus minu küsimärgile.


Mida kuradit toimub teie peas? Miks oli valetamist vaja? Miks oli üldse seda vaja?


Ma ei kahetse, et sellest kõigest teada sain. Ükskõik mis moel. Haiget sain aga vähemalt sain jälle kahest sitast oma elus lahti. Kellel on vaja kahepalgelisi usse enda lähedaste sekka? Oleks ma olnud enne nii avatud silmadega ja selle läbi näinud, aga praegugi… parem hilja kui mitte kunagi!!!

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar