February, 2010

Midagi

Vahel on sellinne tunne, et tahaks kõike muuta, et praegune oleks veel parem. Samas ei taha praeguseid hetki vahetada mitte millegi vastu. Ja kui ei oleks varem tehtud just selliseid otsuseid, ei oleks olevik selline, nagu ta on. Ehk oleks parem. Ehk hullem.

Minul aga pole rohkem sõnu, sest minu olevik on see, millest ma ei oska midagi arvata. Peab see nii olema ja mis saab edasi- mul pole õrna aimugi.


Kõik on nii… esmakordne.


Midagi

Kõik on jälle nagu enne. Parem kui enne.

Ainuke, mis on halb on vastik näriv tunne sees, mis ütleb, et kõik saab läbi. Kartus, et jälle on mingi teatrietendus, kus mingil heltkel tuled süttivad ja näidend on otsas. Minu näidend hakkab jõudma kulminatsioonini.

Hetkel on kõik lihtsalt sellinne… kahtlane

Kuidagi imelik on olla ilma vanade tavadeta. Ilma perekonnata ümber, ilma Liisita lollusi tegemas- nüüdseks on lolluste sagedus langenud vaid Anettiga väljaskäimisteni. Mõnes mõttes hea. Kuigi vanast tunnen ka puudust. Ilma Liida imelike häälitsusteta ukse taga ja ilma Januse kotipeadeta. Sellu ja Lauri kraaklemisteta on ka kuidagi vaikne. Ehk on lihtsalt vöike koduigatsus Hiiumaa järele, mis tekkis peale isa telefonikõnet.

Aga ei ole kindel.

Sest ma ei kurda absoluutselt praeguse üle. Ainult soojem võiks olla.

Jep

Minu südamerahuks on blogi.ee jälle avatud. Saab jälle loomingulist lollust teistele kirjutada. Parem kuskile kirja panna, kui kellelegi rääkida ja järjekordse inimese hullulisti sattuda.  Aga.. järgmise korrani. See postitus oli eksisteerimiskontroll. Blogi.ee on jälle olemas.