Midagi

Kõik on jälle nagu enne. Parem kui enne.

Ainuke, mis on halb on vastik näriv tunne sees, mis ütleb, et kõik saab läbi. Kartus, et jälle on mingi teatrietendus, kus mingil heltkel tuled süttivad ja näidend on otsas. Minu näidend hakkab jõudma kulminatsioonini.

Hetkel on kõik lihtsalt sellinne… kahtlane

Kuidagi imelik on olla ilma vanade tavadeta. Ilma perekonnata ümber, ilma Liisita lollusi tegemas- nüüdseks on lolluste sagedus langenud vaid Anettiga väljaskäimisteni. Mõnes mõttes hea. Kuigi vanast tunnen ka puudust. Ilma Liida imelike häälitsusteta ukse taga ja ilma Januse kotipeadeta. Sellu ja Lauri kraaklemisteta on ka kuidagi vaikne. Ehk on lihtsalt vöike koduigatsus Hiiumaa järele, mis tekkis peale isa telefonikõnet.

Aga ei ole kindel.

Sest ma ei kurda absoluutselt praeguse üle. Ainult soojem võiks olla.

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar