totu

Just another Blogi.ee weblog

Kuues.

[Ehk siis samal ajal Lauri.]

Naljakas on siin üksi olla. Harjumatu kuidagi. A nii ongi ehk parem alustada oma ringkäiku.

Esimene tuba, kuhu ma sattusin oli köök. Siin ma juba olin käinud. Keskel saareke köögipinnaga, ümber toa köögikapid üleval ja all. Akna ees kraanikauss ja selle kõrval kohe pliit. Siis veidi tööpinda ja külmik. Ahh, külmik. Ringkäigu jaoks võtan pudeli vett kaasa. Tume tegelt sobib sellesse kööki. Muidugi ei ole ma mingi arhitekt aga iseenesest on kena vaadata.

Köögist viib ukseava söögituppa. Ma ei ole siin kunagi söönud. Suur ristküliku kujuline laud keset tuba, kummagil pool pikemas osas kuus tooli ja otsades mõlemas üks tool. Ja seina ääres kapp arvatavasti piduliku serviisiga. Või kuidas iganes nõusid nimetatakse. Toa üks sein on klaasist uks, mis viib välja. Loogiliselt võttes muidugi välja! Kuhu siis veel, eks? Väljas on mingi selline… Veranda moodi asi. Ka väikese laua ja paari tooliga. Ilmselgelt mingi hommikukohvi tüüpi asi.

Söögitoast ja köögist on vaid väike maa elutoani. Need on tegelt enam-vähem koos. Väike nurk on tehtud sinna vehele, et nad täiesti ühenduses pole aga peaaegu. Elutuba on… Suur? Sealt viib uks esikusse ning sealt õue. Elutoas on väike kohvilaud, kaks diivanit, kolm tugitooli, suur plasma telekas, sektsioon kapp. Huvitav, miks siin DVD mängijat pole? Ahjaa. Beth ju rääkis midagi kinosruumist või mis iganes asi see ka pold.

Jeesh! See oleks mul nüüd küll südame seisma pannud. A noh. Eks ma pean ära harjuma selle uksekellaga.

“Jah?”

“Kellega ma räägin?”

“Lauriga. Kellega ma räägin?”

“Russel. Kas Sara on seal?”

“Mm… Mõnes mõttes…”

“Lase mind sisse.”

“Dvai,” ja vajutasin nuppu.

Varsti veeres maja ette tume maastur. Kas kõigil siin on sellised vä? Parem lähen välja vaatama.

“Hei,” alustas ta juttu. “Ma olen Russ, Sara poiss. Või noh. Vähemalt ma arvan nii.” Russel oli minust natukene pikem. Mingi sent või kaks. Üpris kõhna kehaehitusega aga siiski tundus üpris tugev.

“Jou, ma olen Lauri. Sara sugulane,” vastasin ükskõikselt, sest auto mu ees oli liiga kena.

“Kena, eks? Sünnipäevaks sain. Kaks aastat vana, aga ikka nagu uus.”

“Väga kena. Kuidas sõita ka on?”

“Väga hea. Üllatav on see, et ikka veel on ta võimeline kiiresti sõitma ja mitte lärmama samal ajal,” ma ei märganudki, millal ta mu kõrvale tuli.

“Mm… Aga ta ei ole ju vana ka samas. Ehk veel jaksu on.”

“Ma loodan, et peab ikka veel mõne aasta vastu.”

“Seda küll. A kuule. Tahad sisse tulla? Ma ei tea, kuidas siin käib aga mu arust on ebaviisakas niiviisi väljas seista.”

“Davai, lähme sisse siis,” läksime mõlemad sisse.

“Tahad juua ka midagi?” Küsisin Russelilt oma veepudelit märgates.

“Ühe vee võtaks küll,” tõin talle külmkapist vee.

“A sorri, kui ebaviisakas olen, a mis sind siis siia tõi?” Küsisin, kui istusime juba korralikult diivanil.

“Ei ole ebaviisakas. Ma lihtsalt… Meil oli hommikul Saraga väike arusaamatus. Mõtlesin, et räägiks ära temaga asjad.”

“Aa! Ma kuulsingi, kuidas ta hommikul telefoniga rääkis.”

“Mm… Vabandust, kui üles ajasin.”

“Ei ajanud.”

“Kus Sara on üldse?”

“Ehitab mu tuba. Ma arvan, et on parem, kui sa teda praegu ei sega. Ma arvan, et see ei meeldiks Sarale ja ma tahaks ka juba diivanilt välja kolida.”

“Mhmh. Ta on täiega omas maailmas, kui ta ehitab.”

“Ma usun. Ma pole kunagi näinud, ma ei oska kaasa rääkida.”

“Ma ka pole näinud. Aga mingi nädal aega tagasi helistas mulle keset ööd, et küsida kui paksult tuleb panna tapeediliimi,” naeris Russel. Liitusin temaga. “Tegelt on tal raamatutega sama moodi. Kui talle ikka miski meeldib ja ta sellesse süveneb, siis on lootustandvam lambiga vestlust aretada.”

“Seda ma olen näinud jah. Paar suve tagasi, kui ta meil käis.”

“Mm… Tegelt ma siis lähen. Ma arvasin, et ta ei ehita ikkagi täna. Mõtsin, et äkki ta niisama ei taha minuga rääkida.”

“Ok. Kas ma ütlen talle pärast midagi edasi ka?”

“Mm… Ei ole tarvis. Sa ei pea isegi ütlema, et ma käisin. Ma räägin temaga siis hiljem… Või homme.”

“No davai.”

“A edu sulle. Näeme veel kunagi. Ma arvan, et sa hakkad meie seltskonnaga hängima ja siis me näeme veel teineteist palju.”

“See oleks päris fun. Oli tore sinuga tuttavaks saada,” vahetasime veel telefoni numbrid ja siis ta läks. Sain rahulikult maja edasi uurida.

Esikust viis kolm treppi. Kui ma seisin seljaga ukse poole, siis vasakult läks üks üles. See viis Sara ja minu toa juurde. Sealt viis ka üks kohe alla. Sinna otsustasin hiljem minna. Hetkel suundusin paremalt üles. Trepp oli avar ja seintel olid perekonna pildid. Klišee. Üleval oli üpris pikk, hele koridor nelja tumedast puidust uksega. Neist teadsin kõiki. Üks viis Racheli tuppa, üks Joe tuppa, üks Meredithi tuppa ja üks oli lisavannituba. See oli Meredithi ja Joe oma. Vahet pole, et Joe ei kasutanud seda veel. Mõte jääb.

Ja ega selles koridoris rohkem polnudki midagi. Ainult lõpus, kus oli Racheli ja Alexi tuba, oli nurk vasakule ja sealt viis suur klaasist uks verandale, kust läks trepp õue, mänguväljaku juurde.

Astusin alla tagasi ja ümisesin omaette. Ei läinud veel siiski trepist kõige alla. Lihtsalt esimesele korrusele paremat kätt. Siin olid kõik toad enam-vähem ühesugused. Kõik olid külalistetoad. Voodi ühe seina ääres, kummut, aken. Koridori lõpus oli suur vannituba.

Läksin teisele poole esimesele korrusele. Esimene uks, mille avasin oli WC. Selline väike. Tavaline ühiskasutatav lihtsalt. Valged plaadid maas, valge pott, kraanikauss, peegel. Selle ukse vastas oli teine uks. See oli kellegi kabinet. Suur laud seinast natukene eemal, selle taga suur ratastega nahast tool, laual lamp ja arvuti koos printeri ja skänneriga. Toa nurgas oli koopiamasin. Ukse vastas seinal oli riiul paljude erinevate kaustadega ning sein, kus oli uks, olid pildid. Arvatavasti oli see Sarabethi isa tuba, sest pilte oli siin kõigist. Naisest ja lastest eriti. Olid ka vanad pildid. Arvatavasti tema vanemad ja/või vanavanemad.

Vetsu uksest järgmine uks oli muusikatuba. Ma arvan. Siin olid erinevad instrumendid ja palju plaate. Seinal oli moodne muusikakeskus, selle ees veel DJ pult. Muusikat oli igasugust. Terve toa tagumine sein oli CD’sid täis.

Selle ukse vastas natukene eemal oli raamatukogu. See oli üpris tume ja jahe ruum. Mitte küll külm ja pime, aga tume ja jahe kindlasti. Raamatuid oli lisaks seinaäärsetele kahele veel viis keskel. Mulle tundus, et see raamatukogu siin on varustatud paremini, kui mu vana kooli oma. Kõndisin veidi raamatute vahel ringi ning nägin ust, mis viis ühte teise tuppa. Seegi tuba oli pime. Kuni ma ukse avasin ja tuli põlema läks. Arvatavasti oli see tuba lugemissaali eest, sest siin oli laud, paar puust tooli selle taga. Ka oli üks diivan, paar sellega kokkusobivat tugitooli. Üks võrkkiik, üks laest rippuv korvtool, mõni kotttool ja mõned korvtoolid. Kuna ma pole kunagi eriti lugemist nautinud, kustutasin tule ning läksin minema. Valmistusin keldrisse minema. Keldris oli kaks ust. Üks neist viis veinikeldrisse. Suured riiulid olid veini täis. Nagu mingis filmis. Lahkusin.

Avasin teise ukse. See tuba oli juba suurem. Ühes toa otsas oli suur valge lina. Ja terve tuba oli täis mugavaid tugitoole. Oli isegi paar diivanit. Kõik näoga ühes suunas. See oli kinotuba. Toa teises otsas oli sein ja selle seina sees oli uks. Läksin ka sealt sisse. Seal asetsesid projektor filmide näitamiseks, riiulid sadade filmidega ning popkorni masin. Ma arvan, et kinosse ma ei pea minema. See on kodus olemas ju.

Hakkasin taas trepist üles minema, kui kuulsin jälle uksekella. Seekord juba teadsin, mida teha.

“Jah?”

“Tere. Sa oled Lauri jah?”

“Jah.”

“Ma olen Helen. Sara kutsus mind. Lase sisse.”

“Jah.”

Vajutasin nuppu ja astusin taas välja. Varsti tuligi Helen. Ta oli umbes Sarabethi pikkune. Sale kehaehitus, blondid juuksed… Ühesõnaga kena.

“Tere.”

“Heips.”

“Kuule. Sara käskis öelda, et su tuba on nüüd valmis ja sa võid minna. Ja ma arvan, et oleks parem, kui sa teda täna ei segaks,” seda öeldes oli ta juba jõudnud mu juurde.

“Päriselt?”

“Jah.”

“Wow. Lahe.”

“Eks ikka jah. Ma nüüd lähen Sara juurde siis.”

“Davai. Ma tulen koos sinuga. Lähen vaatan oma toa üle.”

“Mm… Ok,” kõndisime vaikuses. Selle murdis Helen.

“Mis sa siis täna tegid, kui Sara ehitas?”

“Uurisin maja.”

“Hmm… Garaažis käisid?”

“Ei ole veel käinud. Kust sinna saab?”

“Köögist.”

“Imelik. Ma seal küll ühtegi muud ust peale söögitoa oma ei näinud.”

“Pff. Ega see polegi köögist otse. Kõnnid läbi köögi natuke. Tuleb üks koridor, seal on kaks ust, üks viib maja taha kossplatsi juurde, teine garaaži.”

“Aa. Ok. Ma siis lähen vaatan enne, kui oma tuppa lähen.”

“Olgu.Võib-olla näeme veel kunagi.”

“Arvatavasti. Ma kolin Sarabethi klassi ju.”

“Ahjaa. Tšau!”

“Tšau,” ütlesin ning pöörasin ümber.

Kõndisin taas trepist alla, kust olin juba üles jõudnud minne ning läksin kööki. Nägin tõesti nüüd alles seda ust, mis viis garaaži ja õue. Garaažis oli Sara kollane Ford ning kaks väga kena mootorratast. Et mitte tervet õhtut neid imetlemas veeta, läksin kähku minema, et oma uut tuba uudistada.

Olin just jõudnud ühe jala trepile panna, kui uks lahti läks ja Rachel, Meredith ja Josephit kandev Alexander uksest sisse astusid.

“Tšau, Lauri!” Hüüatas Mer kohe ja jooksis mu poole. Püüdsin ta kinni.

“Tšau pisike. Kuidas läheb?”

“Vaata! Me tõime issi koju!”

“Jei!” Siis hakkas perepea rääkima.

“Tule istu korraks elutuppa, Lauri,” tõstsin Meredithi endale kukile ning kõndisin teiste järel elutuppa.

“Issi! Issi! Me käisime eile Lauriga poes!”

“Väga tore, kullake. Istu, istu, Lauri,” istusin.

“Nii et sina siis elad meil paar järgmist aastat.”

“Jah. Plaan oli.”

“Normaalne,” siis sekkus Rachel vahele.

“Kuule, Lauri. Kus Sara on?”

“Ta on oma toas Heleniga. Lõpetas just natukene aega tagasi mu toa ehitamise.”

“Aa. No siis mine vaata seda. Kas keegi süüa tahab enne?” Alexander vastas.

“Ei. Me just sõime ju. Nüüd tahaks ainult korralikult puhata,” nõustusin temaga. Kuigi polnud päev otsa peaaegu midagi söönud.

“Olgu siis. Lauri, kui sa midagi tahad, siis sa saad ju ise kätte, eks?”

“Ikka jah.”

“Olgu siis. Me siis lähme magama kõik. Tule nüüd Lauri otsast alla, kullake,” Rachel võttis mult Meredithh’i kukilt ning Alex võttis Joe jälle turvahälliga kätte ning nad läksid minema.

Ma läksin kööki ning sõin veidi. Siis, kui tundus, et kõht on täis, läksin veepudeliga lõpuks oma tuppa. Sarabethi toast kostus vaikselt muusikat. Mu toa uksel oli kiri.

Heips, Lauri.

Sain su toa valmis ja vedasin kõik asjad sisse. Lasen sul üksinda oma tuba avastada. Ole vannitoas ettevaatlik, vuuk ei ole veel paaris kohas võib-olla täiesti kuivanud.

Hommikul näeme!

-SB.

Võtsin kirja ukselt maha ja avasin ukse. Jäin uksele seisma. Lihtsalt ei suutnud edasi astuda. Toa paremas nurgas ukse vastas poolse seina ääres oli voodi. See oli suur kaheinimese voodi. Voodi oli üpris kõrge ning sellel oli satiinist playboy jänku voodipesu. Ühel pool voodist oli öökapp äratuskella ja kahe puldiga. Üks pult kuulus telekale, mida ma ei näinud ja ma ei olnud päris kindel, mille jaoks see teine pult oli. Küll on aega seda uurida. Vaatasin veel toas ringi. Voodi peatsis oli seinamaal. Minu nimi Grafitis. Seinad üleüldiselt olid mustad. Maal oli sinise ja valgega. Kartsin, et tekitab mingi eestimaise patriootliku tunde aga seda ei olnud. Üks liuguks viis mu vannituppa. Vannitoast läks uks ka riietekappi. Sara oli mu kohvri asjadega juba siia vedanud. Pidin need vaid lahti pakkima.

Vannituba oli väga lahe. Põrand oli mustadest kahhelkividest ning seinad olid tumedat taevasinist värvi. Ka kraanikauss ja selle alune kapp olid mustad. Vann ja dušikabiin olid ainukesed valged asjad siin. Isegi rätikud olid tumesinised.

Astusin tagasi oma tuppa. nüüd alles märkasin, et ukse ees maas oli suur valge angoora vaip. Ja ukse kõrval oli valge nahkdiivan. Vannitoa liugukse kõrval viis klaasist uks rõdule. Rõdul oli paar välitooli ning väike laud.

Astusin oma tuppa tagasi ning kaifisin seda hetkeks. Siis käisin duši all, pesin hambad ning läksin voodisse. Siis võtsin kätte puldi, mille otstarvet ma ei teadnud. Vajutasin ühte nuppu üleval vasakul ning kohe läks tuli põlema. Vajutasin taas ning tuled läksid kustu. Vajutasin nuppu seal kõrval ning tuled hämardusid ning muutusid erksamaks. Alles nüüd lampe vaadates avastasin, et mu lagi oli nagu tähistaevas. Isegi lambid olid paigutatud nagu tähed.

Jätsin lambid üpris hämara peale ning proovisin järgmist nuppu. Siis hakkas tööle konditsioneer. Lülitasin selle välja. Järgmine nupp pani mängima muusikakeskuse, mis oli voodi vastas nurgas. Järgmine nupp tõi voodi vastast laest alla teleka. Üks teine nupp liigutas mu voodi peatsit üles-alla. Panin kõik asjad kinni ja jäin magama.

Pole kommenteeritud Digg this

Viies

“I’m just a little bit caught in the middle, life is a maze and love is a riddle.” Hah! you got that right! Riddle on ta nüüd kohe kindlasti! Millega ma sellise asja ära teenisin? Mida ma valesti tegin? Minu täiesti tavaline käitumine ju! A ei. Temal on vaja näkku peksta. Ta teab, et Lauri on mu sugulane. Ta teab, et ma teda armastan… Vist. Ma loodan, et ta teab. A noh. Oma süü.

Mis ajast on vannitoa põranda plaatimine nii raske? Võib-olla alates sellest, kui ma seda esimest korda teen. Aga ma pean ju kuidagi hakkama saama. Lauri tahaks juba sisse kolida. Ma tean, et mu diivan pole üldse kõige mugavam magamisase. Aga ma ei saanud teda ju lasta mingisse poolikusse tuppa. See on lihtsalt… Ebaviisakas.

Õu. Miks need valged kandilised asjad on? Ma näen kindlasti välja nagu mingi juhmard neid asju vahtides. Ma juba tunnen seda. Naerma ajab. Mm… A kui ma paneks siia nurka selle nurgelise asja. Selle vastu siia plaadi, plaadi nurkadesse jälle need valged asjad, järgmine plaat. Jah! Jess! Siis ma saan siia vahele seda möga toppida ju nüüd! Great success! Yuck. Miks see möga niiviisi määrib?

Jeesh! Ma oleks peaaegu valesti teinud. Oleks ennast vannitoa tagumisse otsa kinni jätnud. Olen andekas, mis seal ikka. Nii… Vuuk, märja lapiga üle… Noh. Las ta nüüd kuivab siis.

Huvitav, mis Lauri teeb… Eks ta uurib ise oma tahtmist mööda maja. Edu talle sellega. Mis mul veel üldse teha on? Kardinad, voodipesu, vaibad, tilluke mööbel… Ahjaa. Voodi peaks ka kokku panema. Ütleks, et tund aega veel… Umbes. Eks näis. Ei. Kaks tundi kindlasti.

Aua! Ma ei tohi vihaseks saades jalaga vastu seina lüüa! See teeb haiget! Skruuuw! A fakk noh, Russel ajab mind nii närvi! Kuidas ta ikka saab sellist juttu ajada mulle? Mis mõttes nagu? Ah pekki temaga. Mul on voodi vaja kokku panna.

Hmm… Kas vaipa on mõtekas panna voodi alla? See ju kogub seal ainult tolmu ja siis Lauri hakkab aevastama ja aevastab oma ajud välja ja mina jään süüdi. Nii on. Vaibad ei käi voodi all. Vaibad käivad… Kuhugi mujale.

Kas kardinad võivad vastu maad olla? Ma arvan, et võivad. Aga mitte palju. Muidu nad lähevad alt rõvedaks ja siis tuleb neid nii tihti pesta ja igast kammi veel. Ma pean siiski kardinapuu veidi ülespoole panema. Lihtsalt… Kaks-kolm senitmeetrit.

Viimane lihv veel nüüd. Vannituba tuleb üle tõmmata, voodiriided vaja paika panna, aknad tuleb pesta. Ja oi, siin on palju mida pesta! Miks ma valisin rõdule french window stiilis ukse? No eks ikka selle pärast, et need on palju ilusamad, kui mingid tavalised.

Pff. Pool tundi pese mingit vannituba ja teine pool tundi aknaid! Ma lähen hulluks! Ja õues on nii kena ilm! Peaks Heleniga midagi tegema täna võib-olla. Oleneb, palju mul aega läheb. Pekkiiiii. Ma pean ju Russeliga ka rääkima. Argh… Kõigepealt helistangi temale.

“Hallo.”

“Tšau!”

“Tšau,” oh, the happy voice!

“Mis teed?”

“Miks küsid?”

“Ei või või?”

“Ma ei saa aru, miks see sind kottima peaks. Sa pidid ju tuba ehitama täna.”

“Ma sain just valmis.”

“Good for you!” Miks ta minuga sellisel häälel rääkima peaks?

“Ikka jah. Kuule. Mis sa täna õhtul teed?” Ta ei saa ju sellele häälele vastu panna.

“Vaatan telksi ja söön pitsat. Mis siis?” Või siis saab.

“Ma mõtlesin, et saaks kokku kuskil, räägiks asjad ära… Selgeks noh.”

“Mis asjad?”

“Need asjad, et miks sa minu peale pahane oled,” ja ma arvasin, et see oli niigi ilmselge. Arvan uuesti siis.

“Miks sa arvad, et ma sinu peale pahane olen?”

“Jeesh! Näiteks see, kuidas sa täna hommikul kõne lõpetasid lambist…”

“Mul sai aku tühjaks.”

“Ja mina olen Barack Obama!”

“Kuidas on olla USA president?”

“Ah. Ära hakka ajama. Sa oleks võinud siis tagasi helistada. Kasvõi tavatelefonilt!”

“Mm… Oleks.”

“Sa siis ei taha täna kokku saada?”

“Tegelt tulevad täna Chris ja Greg mu poole,” ma ei saa aru miks nad läbi saavad? Ta käib hoopis teises koolis ja vanemas klassis, kui Chris ja Greg! Ja Greg on pealegi Connori parim sõber!

“Aa. Aa…”

“Mis on?”

“Ma lihtsalt… Ei midagi.”

“No räägi ära.”

“Ei ole enam midagi. Ma helistan Helenile või midagi.”

“Ok.”

“A mis sa homme teed? Räägime homme siis?” Ma ei saa praegu ju pisardama hakata!

“Davai. Ma tulen mingi kahe ajal su poole ja siis lähme kuskile?”

“Olgu. Näeme siis.”

“Kas sa nutad?”

“Ei. Tolmune on siin lihtsalt. Plaatisin ju.”

“Aa. Ok… Et siis näeme homme.”

“Ok. Tšau.”

“Tšau.”

Ja nüüd pisarad voolake! Täpselt nii nagu mina siia ukse kõrvale maha voolasin! Ma ei saa sellises seisukorras Helenile helistada. A kell on juba kaheksa, ma pean seda nüüd tegema. Muidu ta juba hakkab midagi tegema ja ei tule siia.

“Helen.”

“Sarabeth?”

“Kas sa saad siia tulla?”

“Kas su uks on lahti?”

“Lauri teeb.”

“Näeme kümne minuti pärast umbes.”

“Kallis oled. Näeme!”

Helen on nii hea! Ma parem ajan ennast oma tuppa. Ma ei tea, kuidas Lauri oma tuppa saab aga noh. Küll ta hakkama saab. Võib-olla Helen ütleks talle, et ta võib?

“Helen,” alustasin taas.

“Jah? Kas sa tahad, et ma toon sulle midagi?”

“Ei.  A kui sa tuled, siis ütle Laurile, et ta tuba on valmis ja ta võib minna.”

“Ok. Saab tehtud.”

“Aitäh. Näeme.”

“Bye.”

Ma armastan Helenit. Aga ikka oma toas on parem pisardada.

4 kommentaari Digg this

Neljas.

“Tšau, musi!”

Vaikus…

“Kuidas läheb?”

Mis päev täna on?

“Mhh. Muidugi ma ei helistanud eile. Eile oli pühapäev ju.”

Ahhaa. Esmaspäev siis vist. Mis kell on?

“Ära hakka ajama mulle sellist sitta hommikul vara!”

Mmm… Kui vara? Ütle täpsemalt?!

“Ma ei saa täna. Täna ma ehitan Lauri tuba ju.”

Jaa! Varsti kolin ära!

“Ei. Sa ei saa hakata mulle sellist iba ajama. Sa tead, kes ta on ja sa ei tule mulle ütlema, et ma petan sind temaga, eks?”

Wow! Sara räägib vist… Oma poisiga?

“Davai. Tule homme siia siis.”

Ja senikaua arva, et me siin ilame kahekesti. Okserefleks.

“Sest täna ei saa! Mul ei ole täna aega!”

Kui kaua võtab ühel tüübil, et ta midagi aru saaks?

“Mine siis! Mul jumala ükskõik!”

Ma polegi Sarat nii vihasena kuulnud enne.

“Tšau!”

Telefoniklõps ja trampivad sammud vannituppa.

Avasin aeglaselt silmad ja avastasin end Sarabethi toast diivanilt. Teda ennast ei olnud toas. Oli ainult kuulda veesolinat vannitoast. Kell on üheksa hommikul. Nii vara suudavad mõned juba närvi minna? Jeez. A pole mu asi. Mind ei koti.

Ajasin end istukile ning ringutasin. Huvitav, kes see oli üldse? Ahjaa. Mind ei koti ju. No mis seal ikka.

Kui kaua tüdrukud pesus käivad? Tund? Pool? Ma käin korraks siis arvutis ära. Kus see oligi? Ahjaa. Peegli taga. Kes üldse tuli sellisele andekale mõttele, et peegli taha selline tuba teha? Sarabeth on ikka päris andekas.

Huvitav, mida ma täna teen? Kui Sara hakkab mu toaga veel midagi tegema, siis ma vist olen jälle koos Meredithi, Josephi ja Racheliga. Aga tegelt… Kas see olekski nii halb? Vist siiski mitte.

Hmm… Kas mul on mõtet msn’i minna? Kas ma tahan kellegagi rääkida? Tegelt Martiniga võiks rääkida. Oli ta mul ikkagi ju parim sõber. Või äkki on siiamaani? Ma ju enam ei tea ka. Ma arvan, et ma leian siit uued sõbrad ja ma arvan, et ka tema leiab uued, kuigi ma loodan, et me teineteist päris ära ei unusta. Imal, ma tean.

Kes üldse sees on? Kas mul on mõtet ennast Available’ks teha? Martin, Krissu, Laura, Tõnn, Janek. Hmm… Ok. Vahet pole. Kunagi pean nendega niikuinii rääkima.

Matu says:

hello stranger

Lauri says:

tsau

Matu says:

Mis teed?

Kuidas läheb?

Lauri says:

m alles tõusin : D ja päris normaalselt läheb

Matu says:

mis mõttes alles tõusid terve päeva tahad maha magada vä

Lauri says:

ajavehe mees! jeez! : D

Matu says:

ahjaa mul läks juba meelest ära : D

Lauri says:

ei usu! : O : D

Matu says:

ära nüüd aja jama

Lauri says:

ei aja

luban : D

Matu says:

a tegelt tahtsin teada ka, et sa juba kedagi näind ka oled vä? uusi inimesi ma mõtlen

on lahedad nad ikka seal vä

Lauri says:

ei ole ma veel kedagi peale Sara, Racheli, Joe ja Meredithi näinud

ma pole isegi mitte Alexit näind

Matu says:

kes see alex üldse on

Lauri says:

Bethi isa

Matu says:

a joe? meredith? rachel?

Lauri says:

vend, õde, ema

Matu says:

oook

a millal sa inimesi näed

koolini on ju ainult mingi nädal aega veel aega

Lauri says:

ma ei ta ju

pole saanud eriti Saraga ka rääkida

Matu says:

jeez mida ta siis teeb koguaeg

ringi üldse oled kuskil käind vä

kopitama läksid sinna vä??

Lauri says:

Sara on tegelt väga busy

pühapäevadega on tal mingi teema et käib jooksmas ja mingi teema a täna ta hakkab mu tuba ehitama edasi ja homme saan sisse kolida

a eile käisn Joe, Mer’i ja Rach’iga mingis poes

muidugi tulin kopitama mis jaoks siis veel??

Matu says:

mis mõttes hakkab ehitama?? nagu kus sa magad siis hetkel üldse

Lauri says:

hetkel magan diivanil Bethi toas

tal on mingi teema, et ta ehitab mulle mingi toa vms ma ei saanud päris täpselt aru

saad aru mis värvid ta mulle valis vä??? sinine must ja valge : D

Matu says:

siis ei lähe vähemalt eesti meelest ära : D

Lauri says:

yeah a ta ütles et need ei ole väga nagu lipuvärvid

mingi teistmoodi pidid olema

mis ise teed üldse??

Matu says:

pean tõnniga plaani ujuma minna

ta tahaks hullult lantida vms

loodan et krissu sellest midagi teada ei saa

Lauri says:

eks Tõnn ise teab

a tervta teda kui sa siis lähed

Matu says:

davai saab tehtud : D

me vist hakkamegi minema nüüd

lõpuks sai otsustatud ja tuleb välja, et krissu tuleb kaasa hoopis : D niipalju siis lantimisest : D

Lauri says:

: D tervita siis kõiki

Matu says:

dvai saab tehtud!

hoia kõva, mees!

Lauri says:

tsau!

Ja peale seda logisidki Tõnn, Matu ja Krissu end välja. Aint Laura ja Janek on jäänud. Laura võib-olla hakkab rääklima, aga Janek vihkab mind vist liiga palju, et chättida.

Laura (KL) says:

tsauki!1 miz tteeed??!!1

Lauri says:

niisama

ise??

Laura (KL) says:

kle nzmmm… : D : D : D

kuidazz zul l2h2b????!!!1

Lauri says:

päris normaalselt

endal??

Laura (KL) says:

izzand!!1 za ei teagi ju!!1

Lauri says:

mida

Laura (KL) says:

zeda et 22

ma zain endale uu2 rooza telefoni 22!!1

Lauri says:

oh the joy!

Laura (KL) says:

ma tean exju!!1

Lauri says:

ikka jah

Laura says:

ja ziiz za ei tia ju zeda ka et henzz ja kaizz l2ksid lahku!!!1

Lauri says:

ja tegelt ega see mind eriti ei huvita ka

Laura (KL) says:

miz m6ttez????+!!!!1

Lauri says:

zellez m6ttez et 222 mind yldze ei koti!!!!1

Laura (KL) says:

ah ziiz za ei tia ju mitte midagi!!1

Lauri says:

mhmh

Sara tuli

ma lähen

tsau

Laura (KL) says:

tzauuuuuuu!!!!!!!!11

Jeez! Mõni ikka oskab tüütult kirjutada. Mul läheb natuke aega enne, kui ma saan aru üldse, mida ta mulle öelda tahab. Ja tegelt Sara ei tulnud, aga noh. Ma ei taha msn’is olla enam.

“Mis sa täna teed?” Siia juurde kuuluks see lause, et ära hõiska enne õhtut.

“Ma ei tea veel. Arvatavasti vedelen niisama. Mis sa teed?”

“Ma hakkan su tuba ehitama veel veidi.” Sara pani fööni tööle ning enam ei kuulnud mind eriti.

“Ok.”

Kui föön kinni oli, kõndis Beth kapiukse juurde ning läks riietuma.

“Arvatavasti saan täna õhtul asjad valmis. Ja siis sa saad sisse kolida. Ma isegi ei tea, kas mul õhtuni läheb. Võib-olla saab varem aga see tähendab, et ma ei saa süüa teha ja siis te peate midagi muud sööma. Mingit toitu tellima või siis sa pead hakkama kokkama. Ema ja Mer ei oska.”

“Ma arvan, et me tellime pitsa või midagi. Sest ma ka ei oska midagi süüa teha. Kui just nuudleid toiduks ei loe.”

“Davai. Ma räägin emaga ära ja siis teete midagi see paar tundi.”

“Mm… Ok.”

Sarabeth tuli kapist välja ja liikus kiirelt ukse juurde. Ma läksin igaks juhuks järgi.

Kõndisime koridori mööda edasi kuni trepini. Sellest laskusime kiirelt.

“Ema?” hüüdis Sara kuskilt tee pealt. Rachel oli elutoas.

“Jah?” küsis ta sealt.

“Tead. Ma täna veel ehitan veidi Lauri tuba ja siis ta saab varsti sisse kolida. Kuna tema ka süüa teha ei oska, siis tellite midagi vä?”

“Kullake! Ma ju ei ol täna koduski! Täna on Meredithil ballett ja ma lähen Josephiga ujuma ja siis toome isa lennujaamast ära ja ma ei usu, et Lauri viitsib eriti meiega kaasas jõlkuda.”

“Pekkii. A noh okei. Lauri?”

“Jah?” Ma ei pööranud eriti tähelepanu nende vestlusele vaid mängisin Joe’ga.

“Kas sa tahad olla täna üksi kodus või vaadata Meredithi balletti, vaadata kuidas ema ja Joe ujuvad ja siis isale vastu minna?”

“Ma arvan, et ma jään koju,” ma küll ei viitsi hullult kaasa tõmmelda ennast igale poole.

“Olgu siis nii. Aga meie hakkame juba minema. Te suured lapsed, saate ise hakkama. Me juba jääme hiljaks. Tšau!” Rachel haaras Joe sülle ja Mer’i käe ning astus uksest välja.

“Tšau!” ütlesime Saraga mõlemad korraga.

“Et ikka kõik täna valmis saaks, siis ma lähen kohe tööle. Sa võid majas ringi tuulata. Absoluutselt igas toas. A kappidesse ära igaks juhuks roni,” Sara naeris mu üle.

“Hullult tahaks just kappidesse ronida!” Raskelt sarkastiline lause.

“Oi nuuks, eksju? Saad hakkama. Helista, kui ära kaod,” jälle ta irvitab mu üle.

“Äkki ikka joonistad kaardi mulle?”

“Ära nüüd hakka. Mul pole ühtegi valmis. Hiljem saad,” ja läinud ta oligi.

Pole kommenteeritud Digg this

Kolmas.

“Comparisons are easily turned, once you’ve had a taste of perfection..” Oi, kuidas ma seda laulu armastan. Kui mu kõrval ei magaks ingliund Mer ja diivanil ei norskaks Lauri, siis kuuleks seda laulu ema ka.

Ajasin ennast püsti ja käisin enne riidepanekut korraks dushi alt läbi. Vahet pole, et ma kohe jooksma lähen. Mugavam on ehk ikka? Noh. Harjumus on sees igaljuhul. Õnneks on mu vannitoal suht paksud seinad ja kui ma siin vaikselt musa panen, siis see ei tohiks neid häirida. Ma loodan, et ei häiri.

Harjumusest oleks võtnud kaasa iPodi, aga tuli meelde, et jooksen ju Heleniga täna. See saab vähemalt põnevam olema. Ma loodan. Me pole nii ammu koos jooksnud. Seda peaks kindlasti tihemini tegema. Varsti ehk jookseme juba kolmekesi. Kuigi vahel on ka hea üksi joosta. Mina ja mu iPod. Paradiis. Kohati.

Laurile peaks kirja jätma, sest on asju, mida ta näppida ei või ja kohti, kuhu ta minna ei tohi. Veel. Sest et ma ei taha, et ta oma tuba enne näeb, kui see valmis on. Depressiivne. A mis seal ikka.

Rise and shine sleepyhead!

Muud polegi, aga ära mine selle koridori kõige esimesse tuppa. See on sinu tuba ja usu, ma saan teada, kui sa seal enne käinud oled, kui ma luban. (6)
Muusikakeskuse ja teleka puldid topin siiasamasse. Kui sa mingi asjaga hakkama ei saa, kutsu Meredith appi. Küll ta juba oskab. [Don't ask!]
Eile nägid, kus mu arvuti on? Seal peegli taga. Vot. Sinna võid minna. Ma tegin sulle eile juba kasutaja. Igaks juhuks. Ainult mu läpsi ära puudu. Mitte, et sa sinna sisse saaks, aga parem oleks, kui sa seda üldse ei näpiks. See oleks ideaalne!
Söö kõike, mis sa köögist leiad. Söödavat ma ikka mõtlen. : D
Ma arvan, et sul pole veel kellelegi helistada siin, niiet… Aa. Kui sa ome vanematele helistada tahad, mine elutuppa. Seal on odavam. Või noh. Siis ei tule minu arvele juurde. : D
Have fun! Õhtul näeme. (:


-SB

Nii. Kiri kirjutatud siis vist olen valmis. Hm.. Vist oleks mõistlik jalanõud ka jalga panna. Ehk tuleks kasuks. *eyeroll* Täitsa jobu. No mu valged papud on kapis. Fk! Helen juba arvatavasti tuleb välja. Eks ta siis ootab veits.

Lõpuks olen väljas! Vabadus. Minu pühapäev. Kõigepealt tuleb lihaseid venitada. Esimesed viissada meetrit kuluvadki tavaliselt soenduseks. Sörk, kiirendus, põlvetõste, sääretõste, niisama mingi venitus. Noh. Peaks olema.

“Tšau!” Tervitas Helen mind esimesena. Mul oli õigus. Ta oligi mind oodanud.
“Hommikust,” meile mõlemale meeldisid pühapäevad. “Oled valmis?” küsisin, kuigi teadsin, et ta on nõus minuga need seitse kiltsi jooksma.
“Muidugi!” Helen tegi paar aeglasemat sammu ja varsti jooksime oma tavalises üsna kiires tempos.
“Mis sa siis eile tegid?” küsis ta, et ei oleks nii igav joosta.
“Käisin Londonis Tibuga,” vastasin ja naeratasin. Ma kutsusin oma autot alati nii. On ta ju nii tibukollane ja armas.
“Sa oleks võinud mu ka kutsuda!” Helen oli vist natuke pettunud. Kuigi me oleme praimad sõbrannad olnud juba sajandeid nagu mulle tundub, siis ikka vahel jäi mõistatuseks, kas ta hääles oli sarkasm või mitte.
“Ma tõin Lauri ära lennujaamast. Ma ei usu, et kumbki teist oleks tahtnud terve tee taga istuda. Ega ju?”
“Doh. Vahel sa oled nii blond! Ma ei olekski saanud tulla! Ma ju rääkisin sulle! Ma käisin eile Eliza, Mark’i, Johanna ja Nickiga väljas! Ma arvasin, et sa ikka mäletad!” Jap. Eelmine kord oli kindlasti sarkasm.
“Ahjaaa! Kuidas teil see läks üldse? Mis tegite?” Mind tõesti huvitas.
“Mm… Kõigepealt saime kokku poe ees. Mingi veidi aega rääkisime seal juttu. No nii ammu pold näinud neid ju! Igaljuhul. Siis läksime pitsasse ja rääkisime ja sõime ja siis vaatasime kinos mingit õudukat. Minneee, kui naljakas see oli! See oli kõik nii feik. Veri nägi välja nii ehtne nagu need haid Lõugades vaata. Terve saal hullult kiljus, me viiekesti naersime täiega,” film, mida ma oleks ka tahtnud näha. “A pärast käisime veel vaateplatvormil ja lubasime, et kohtume enne kooli veel kuskil korra. Keegi pidi vaba koha sebima või midagi.”
“Oh! See oleks lahe! Kas nagu läbu või niisama chill istumine?” Mind huvitas, sest läbusid ma oma majas ei korralda, aga istumine võib olla vabalt.
“Me mõtlesime rohkem sellist vaikset kokkusaamist kuskil,” Heleni mõtted käisid ka niikuinii minu maja poole.
“Siis ma saaks võib-olla ema ja Mer’i ja Joe minema saata. Siis saaks meil.”
“See oleks väga kõvv!”
Siis jooksime veidi aega vaikides.
“Mis sa siis eile tegid? Ahjaa. Tõid Lauri ära. On ta normaalne?” Minu kord rääkida.
“Hommikul moosisin ema, et ma saaks üksi minna, siis käisin järgi, sõime burksi, Laurs käis pesus ja siis läks sliipima. Ta oli ikka suht läbi. Täna lasen tal ka puhata. Homme… Saab ta tuba arvatavasti valmis ja siis ma teisipäeval saan ta sisse kolida ja siis saad sa ka meile tulla. Tahad? Tegelt me võime täna mu pool ujuda, kui tahad.”
“That would be fun!”
“Siis nii teemegi,” jooksime veel veidi ja olime spordika ees.
“Jõud või tennis?” küsisin. Meil ei olnud kunagi kindlat graafikut. Nii, kuidas tuju oli.
“Tennis?” Helenile meeldis tavaliselt jõudu teha. Imelik.
“Davai,” läksime sisse, võtsime oma kapi võtmed ja läksime riietuma. Enne siiski käisime dushi alt läbi, venitasime veidi lihaseid ja hakkas tennis pihta. Kaks tundi mängisime ja siis olime täiesti läbi. Jälle kerge dush ja siis koju. Kuus kiltsa jooksu.

Tagasitee oli alati lühem, sest me teadsime, et oleme pärast väsinumad.
“Kas sa tuled mu poole otse või käid kodust läbi?” küsisin, kui olime kodude ligidal.
“Mul vist pole trikood su juures.”
“On küll. Eelmine kord jäi sinna. Parem ongi, saame kiiremini ujuma.”
Jooksime meie maja juurde ja venitasime jälle. Jälle dushi alla. Mitmes see mul juba täna on? Kindlasti mitte viimane. Riietusime ja läksime basseini ruumi.

Ujusime tunnikese ja siis Helen läks. Ma läksin ja võtsin ühe rahustava vanni. Imelik, ma ei näinud kedagi kuskil. Eks ma pärast otsin nad ülesse.

Kell näitas juba kuus õhtul, kui ma lõpuks täiesti valmis olin ja hakkasin Laurit ja Meredithi otsima. Või siis Joe’d. Kus ema on? Kõik on kuskile kadunud! Helistasin emale.

“Tšau! Kus te olete?”
“Tšau, me oleme linnas. Kolame poodides. Mer tahtis Laurile näidata mingeid asju. Me varsti tuleme. Mingi tunni aja pärast.”
“Ok. Ma lihtsalt… Never mind. Tšau!”
“Tšau.”

Nii minu emalik kõik välja viia, kui keegi seda ainult palub. Aga mulle sobib. See andis mulle aega tšekkida meili, hängata veits aega msnis ja teha valmis üks pitsa.

Teised tulidki tunni pärast. Me sõime ja rääkisime kõik oma päevast ja nii edasi. Suht selline tavaline värk. Söödud, panime nõud masinasse ja ma läksin Meredithi oma toast välja kolima. Ta võttis alati vähemalt viis kaisukaru kaasa. Imekombel pold täna ühtegi. Ja Laurs on oma voodi ilusti ära teinud. Hea! Tänane päev oli väsitav ja ma hakkasin end magama sättima. Mis siis, et kell oli alles pool kümme.

Käisin ja ütlesin kõigile head ööd. Mer, Joe ja ema olid juba igaüks oma voodites, Lauri vaatas telekast midagi.
“Ma lähen magama, sa ei tule?” küsisn.
“Mm… Tulen ikka,” ta pani teleka kinni ja tuli mu järel trepist üles.
“Miks ma ei võinud täna oma tuppa minna?”
“Sest ma ei taha, et sa oma üllatuse ära rikud. Doh!”
“Eks sa ise tead. Ma hüppan veel dushi alt läbi ja siis lähen ka magama.”
“Olgu. Ma juba lähen nüüd. Homme näeme! Head ööd,” kallistasin ka Laurit ja läskin voodisse.

Jah. Tänane päev on kordaminek.

Pole kommenteeritud Digg this

Teine.

Yuck! “Vabandage,” ma müksasin meest kergelt. Ja muidugi. Ta ei liiguta. “Vabandage!” Miks ma praktiliselt karjuma pean? Mm.. Ma sain mingi kõva kõrvakuulimsega tüübi endale veel siia. Aina paremaks läheb. Õu! Mis asi see on? “Ära ilasta mu peale!” Ja ma olen oma margi täiesti maha teinud. Sellest ei piisanud, et ma alguses trepil libastusin ja alla lendasin. Nüüd ma röögin lennukis! Oot. Kui paljud must üldse aru said? Hmm… Need seal ees raudselt said. A vahet pole. Vähemalt ärkas ilalõug üles.

“Vabandage, istuge palun tagasi,” see kena stjuardess räägib minuga jälle. Võta enda aju nüüd kokku, mees! Millal ma püsti tõusin? Ahjaa. Siis kui ma karjusin. “Me hakkame kohe maanduma.”

Lõpuks. See kaks tundi on liiga pikad olnud. Eriti kui sa istud ilalõua kõrval.

Ja nüüd ma olengi väljas. Vabadus! Mitte päris. Veel on vaja võtta oma kohver ja leida Sarabeth. No… Ma loodan, et ta teab seda lennujaama paremini. Let’s go with the flow. Kohver käes, astusin siis välja. Mitte päris välja välja, aga nagu… Sealt ruumist ära. Ja kus on Sara?

“Lauri!” kilkas Sarabeth. Ma ei näinud teda alguses. No muidugi. Ta tuli mu selja tagant.
“Sara!” juba ta kallistaski mind. Oi, kui hea oli teda jälle näha. No ega ma veel ei näinud teda. Aint ta juukseid.
“Sa oled nii pikaks kasvanud! Mis sul viga on?!” Meil Saraga oli diil, et ma ei kasva temast väga palju pikemaks.
“Juhtus nii. Mina ei ole süüdi.” Nüüd ma siis nägin teda ka. “Ega sa ise ka just lühem pole,” hakkasin kohe vastu süüdistama.
“Lühem ikka, kui sa! Ja liiga palju lühem. Reetur selline!” tüdruk tegi enda olen-solvunud-aga-tegelt-pole nägu. See pani mind naeratama.
“Kus su ülejäänud pere siis on?” küsisin ja vaatasin ringi. Ei tundnud nagu Rachelit ära.
“Kodus,” ta lausa säras. “Ma sõitsin!” Vot see pani mind imestama.
“Kas me lähme… bussia? Rongiga?” Ta ei oska ju ise sõita. Või oskab?
“Ei, totu! Me sõidame minu autoga! Saad aru, ma sünnaks sain!” Liikusime ukse poole juba ja ma mõtlesin, et huvitav, kas ma ka omale load saaks siin. Eestis jäi aega väheks.
“Missugune?” Mind on alati autod huvitanud. Soo eripära?
“Kollane,” Doh. See ütleb mulle nüüd palju. Tegin eyerolli. “Ära tee sellist nägu! Sa ei küsinud mis marki! Sa küsisid missugune. Ma ütlesin kollane. Aga kui sa tahad marki teada, siis nii küsigi.”
“Mis marki siis? Algul oleks pidanud ka ikka aru saama,” jõudsime välja ja päike paistis ikka veel. Parim!
“Ford Mustang GT. Kollane nagu ma juba ütlesin ja pehme katusega kabriolett.”
“Wou!” Ma ei suutnud ennast takistada. “Kena tundub.”
“Näeb välja kenam, kui rääkida,” ta pilgutas mulle vandeseltslaslikult silma ja vedas mind üle parkimisplatsi. Ja siis ma nägin seda. Jah. Ilus auto. Aga ma poleks kollast valinud. Punane ehk. Või must. Aga mitte kollane. Naeratasin siiski, sest Sarabeth oli oma auto üle väga uhke.
“Pane oma kohver taha pagassi,” ta võttis välja võtmed ja isegi need olid kollased. No jeez! Aga tegin nagu kästud. Ja siis hakkasimegi sõitma. Parklast välja ja Sarabeth oli oma tavaline lobisev plika, kellena mina teda teadsin.

“Tead, su tuba pole veel valmis. Ma hakkasin vannituba ehitama, aga need plaadid olid valed ja siis ma pidin need tagasi saatma. No on jorsikari!” Muidugi peab üks korralik autojuht ka vahepeal teisi autojuhte sõimama.
“Misasja?!” nüüd alles jõudis kohale. “Sa hakkasid vannituba ehitama?” ta ei saanud mu imestunud näost aru. Ma pöörasin end tüdrukule otsa vaatama. “Sina hakkasid vannituba ehitama? SINA hakkasid vannituba ehitama?” ma tundsin, et ma vahin teda suu lahti, aga ma ei saanud seda kinni panna.
“No ära vingu! Ega ma nii halb ehitaja ka pole! See on lihtsalt midagi, mida sa pead oskama, kui ema on tuulepea, kes tihti asju laamendab ja isa kunagi kodus pole. Ja kui sulle ei sobi, siis koli mujale.” Nüüd ma tõesti riivasin ta tundeid. Fakk.
“Ma lihtsalt mõtlesin, et misajast sina ehitad?” ausalt. Ma ei valeta. Viis aastat tagasi, kui ta viimati oli käinud mu vanaema juures, ei osanud ta haamrit käeski hoida.
“Ma õppisin selle ära peale seda, kui ma su vanaema juures enda näpu pooleks lõin,” tüdruk itsitas kergelt. Ja siis ma avastasin, et ma istun jälle normaalselt. “See tegelt on päris lahe oskus. Sa ei kujuta ette, kui palju ma juba ehitanud olen! Ma ehitasin ühest meie külalistetoast raamatukogu, sest mu tuppa ei mahtunud enam ära. Ma võtsin selleks küll kõige väiksema toa. Siis ema ei saanud sellel ajal viriseda, et ta ei saa oma olematuid külalisi kuskile panna. Ja ometi on tal veel nii palju tube enda poole peal! Ja siis ma ehitasin ümber Meredithi kapi. Nüüd on see viieaastasele mugavam veits. Ja… Ma mõtlen. Ahjaa. Keldrist sai kinoruum. Keegi seda niikuinii ei kasutanud ja no mulle meeldivad filmid.” Ma jälgisin tüdrukut imestunud näoga.
“Päriselt?” ma ei suutnud oma imestust varjata.
“Ei. Mängult,” ütles ta irooniliselt. “Muidugi päriselt! Ma pidin oma energia kuhugile rakendama ju!” Ei no… See tüdruk on… Wou.
“Oot. Aga miks ma omale oma vannitoa saan?” see oli tõesti kahtlane. Kodus oli meil üks ja see oli kõik.
“Ega sa ei saa ju igavesti mu omas kämpida,” tüdruk pööritas silmi. “Ja pesema sa ju pead! Muidu lendad tänavale!” tõsine ähvardus.
“Ok,” ma ei osanud muud öelda.
“Muide. Sisse saad kolida umbes… Teisipäeval. Su toas on ka veel mingi päevane töö vaja teha. Sellised kergemad asjad. Kardinad, linad. Noh selline väike asi.” Kui ma nüüd õieti mäletan, siis täna on laupäev. Kui ta ütles, et päevane töö, kas ma siis ei peaks mitte esmaspäeval sisse kolima? Parem küsin.
“Miks teisipäeval, kui homme on pühapäev ja siis ma saaks sind isegi aidata ja siis saaks ju võib-olla isegi varem?” ma ei tahtnud teda eriti vihastada. Igaks juhuks.
“Ahjaa. Sa ei teagi ju,” ta naeratas omaette. “Pühapäeval ma ei tee mitte kunagi mitte midagi teiste heaks. Pühapäev on minu päev.”
“Mismõttes ‘sinu päev’?” Ma ei saanud päris täpselt aru.
“Selles mõttes, et pühapäeva hommikul ma tõusen üles, panen selga jooksuriided, jooksen oma iPodiga seitse kiltsa tennise saalini. Kui Helen ka tuleb, mängime tennist, kui Helen ei tule, siis mängin squashi. Mingi tunnike või nii. Siis seal samas jõusaalis teen jõudu ka veitsa. Siis jooksen kuus kiltsa teist kaudu koju, siis ujun, ja siis pesen. Ja maskitan ja igast sellised asjad, mis sind tegelt ei koti.” ta rääkis seda kõike nii vabalt. “Tahad ka tulla?”
“Ma ei tea. Ma arvan, et homme veel mitte. Kerge väsimus on peal alles.” Mõni teinekord lähen ma kindlasti.
“Eks sa ise tead. Kuigi jah, homme pidin ma niikuinii Heleniga minema,” me olime kuskil kiirteel juba. “Ära muretse, enam ei ole kaua. Mingi tunnike aint. Süüa tahad?”
“Mm… Jaa. Ma ei ole täna söönud,” nüüd tundsin, kuidas mu kõht tühi on.
“No siis läheme kõigepealt sööma ja jõuame pool tundi hiljem koju,” tundus, et see mõte meeldis talle ja varsti keerasimegi kuskile kaubanduskeskuse parklasse. “Mida sa süüa tahad üldse?”
“Ma ei tea. Midagi head,” tundus, et hetkel läheb kõik alla.
“Siis sööme burksi, sest minul on juba kaks nädalat burksi isu. Ma tean siin lähedal ühte kohta, kus on rämedalt head burgerid lihtsalt,” ta võttis oma koti ja astus autost välja. “Käime enne siit poest korraks läbi. Neil ei ole seal seda jooki, mida ma juua tahaksin.”
“Ämn. Mida sa jood siis?” ma ei tea miks, aga mu mõtted viisid mind kohe alksile. Aga seda ta ometi ei joo, sest me oleme autoga ja mina ei julge siin veel sõita. Eriti veel autoga, mida ta ilmselgelt armastab.
“Seven Upi,” ütles ta lihtsalt, lasi autole katuse peale ja pani alarmi alla.

Kõndisime ühte suurde toidupoodi. Ega siin palju muid poode polnudki. Lihtsalt kohutavalt palju süüa. Sarabeth ilmselt teadis, kuhu ta läheb, sest ta võttis ukse kõrvalt vaid väikse korvi ja manööverdas ennast mulle tundus, et poe teise otsa. Seal ladus ta korvi limpsi täis.

“Ämn. Janune?” küsisin pilkavalt. Ta vaatas ainult mulle otsa näoga, nagu ma oleks idioot ja ütles:”Mu kodu juures poes seda pole ja ma tarvitan seda palju. Ega see ei tähenda, et ma selle kõik täna ära joon. Kuigi ma ei välista midagi.”

Varsti sõime me tõesti häid burkse ja rääkisime mu toast.

“Sulle ju meeldib sinine ja must ja valge, eks?” küsis ta nagu muuseas. Mind panid värvid imestama.
“Nii patrioot ma ka ei ole,” ütlesin ja kujutasin ette tuba, kus igalpool oleks eesti lipukesed. Tüdruk vaatas mulle vaid imestunud näoga otsa ja hakkas siis naerma.
“Ma unustasin täiesti ära. Aga ei. Mitte midagi sellist. Lihtsalt. Põhivärvid sattusid need.”
“Elan üle arvatavasti,” pean elama.
“Muide. Kus sa täna kämpida tahad? Meie uued külalistetoad garaaši kohal on alles pooleli ja nendes teistes tubades on lihtsalt kohutav konditsineer. Mer lubas täna minu juures sliipida, nii et tema tuba on vaba. Aga muidugi on ka minu toa diivan. Selles suhtes vali. Kas sa magad barbie-hellokitty teemalises toas või siis mu diivanil?” Mitte mingit dilemmat pole.
“Su diivanil,” ütlesin kindlalt.
“Seda ma arvasingi.”
Söödud-joodud, sõitsime edasi. Varsti olime mingiti väravate ees ja Sara otsis oma kotist midagi. Võtit, nagu ma hiljem aru sain. Või siis pulti. Ja me sõtsime väravatest läbi. Veel pool kilti ja me olime maja ees, mis oli selline maja, mis oli suur ka ilma teise korruseta. Beth viis mu tuppa ja enne kui me kedagi nägime olime me tema toa ukse taga.
“Mm… Ma pole ammu koristanud,” ütles ta vabandavalt ja avas siis ukse. Tuba oli suur. Ja kunagi olid seinad olnud vist heledates toonides. Aga piltitde alt ei paistnud välja. Kummagil pool seina olid uksed. Üks oli arvatavasti kapp, sest selle ukse ees vedelesid ikka veel riided. Teine siis vist oli vannituba. Suure akna all oli voodi. Suur voodi. Uksest vasakul täpselt teisel pool tuba voodist, oli minu ‘voodi’, ehk siis must nahkdiivan.

“Ma tegin vannitoas ühe riiuli tühjaks, sinna saad paariks päevaks oma asjad panna. Siis… Kapis ma teen ka kohe ühe riiuli tühjaks.” ta kõndiski selle ukse juurde, mida ma kapiks olin pidanud. “Ma arvan, et paar päeva võivad mu kampsunid T-särkidega riiulit jagada.”
“Ma arvan, et aitäh,” ütlesin ja viisin oma kohvri sinna. “Ma pakiks pärast poole lahti. Praegu tahaks pessu.” Tüdruk juhatas mu vannituppa ja näitas mulle mu riiulit, andis mulle mingi valge rätiku igaks juhuks, nagu ta ise ütles. Siis läks ta ise tuppa tagasi ja lükkas ühe seina eest peegli ja astus enda arvuti juurde. Ma ei suutnud imestust maha suruda. “Wou,” ütlesin vaikselt ja võtsin kohvrist mõned riided, et ei peaks pärast pool-alasti ringi tatsama.

“Ma teen sulle voodi ära, tahad? Peale pesu läheme vaatame Mer’i, Joe’d ja ema ja siis saad magama minna,” nõustusin plaaniga ja läksin pessu.

Pärast kohtusin Meredithiga, kes oli lõbus viieaastane tüdrukutirts. Joseph oli… No kahekuusete keelt ma ei räägi ja ma ei ole kindel, kas ma meeldisin talle. No nutma ta ei hakanud, ilastas ainult. Rachel oli lõbus. Täpselt selline nagu ma teda mäletasin. Siis saatis Sara mu magama ja väsinuna langesin oma diivanile ja magasin peaaegu silmapilkselt.

Pole kommenteeritud Digg this

Essa.

Ma alustasin ka kunagi järjejuttu. Lisan selle siia, sest mu blogger on ülekoormatud. : D

***

“Keep you in the dark you know they all pretend, keep you in the dark and so it all began…” Argh. Hommik. Aga tänane hommik on hea. Sind äratab hea laul, õues paistab päike ja sa saad oma iludusega kaugele sõita. Täitsa üksi. Mida veel ühelt hommikult tahta? Ahjaa. Dushi ja hommikusööki. Ma arvan, et mul läheks pesemine kiiremini, kui ma pool ajast ei tantsiks. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Nii hea laul on. Ja nii hea laul on nii kõvasti. Ma loodan, et Joseph ja Meredith seda ei kuule. Samas. Pole nad seda varem kuulnud, siis miks tänagi? Noh lõpuks sain sellega ühele poole. Oleks pesemine ainult kauem aega võtnud! Nüüd ma pean otsustama, mida ma selga panen! Masendav. Kuna ees on pikk autosõit, siis kindlasti pean panema madalad jalanõud. Jah. Mu roosad ketsid sobivad hästi. Aga õues on nii kena ilm, et ma ei taha panna pikki pükse. Võib-olla siiski valged retuusid ja teksaseelik? Väga tavaline, kuid mugav. Ma ei jaksaks autos istuda tikkude ja kleidiga. Huh. Parem näen välja igav. Ja tavaline T-särk ajab asja ära. Nii. Aga tegelt? Mida ma pabistan? Ma ei näe Laurit esimest korda. Lihtsalt uuesti üle pika aja. Jah. Nii on hea.

“Tere hommikust!” Ema alati särab nii vara hommikul. Huvitav, kuidas ta seda teeb? “Hommikust!” Ma säran ka!
“Kuidas magasid, kullake?” See küsimus pani mind mõtlema.
“Öämn… Rahulikult? Hästi? Ma ei tea. Tavaliselt,” ma tõesti ei teadnud ju! Ma iga öösse ärkasin vähemalt korra, et jooma minna. “Sa ise?” ma parem hoian viisaka vestluse üleval, kui ma tahan ise lennujaama sõita.
“Väga hästi. Joseph magas ka terve öö rahulikult. Muidugi tõusis korra üles ja tahtis süüa, aga muidu lasi magada. Ja Meredith isegi oli rahulik,” ema naeratas. Meredith, mu väike õde, ärkas viimasel ajal tihti öösel nutuga üles.
“Kuule,” alustasin ma siis juttu, kui ma teisel pool lauda oma piimaklaasiga istet võtsin.
“Jah?” küsis ema ja pani oma kohvitassi lauale.
“Kas ma võin ise Laurile järgi sõita?” ma leidsin, et on parem jutt kohe välja rääkida. Seda rohkem aega on mul tema moosimiseks.
“Ma ei tea,” hakkas ta vastu puiklema ja nagu alati kallutas pead.
“Mida sa ei tea? Isa ei ole kodus ja ma ei viitsi lapsi vaadata ja kaasa me neid ei võta, sest kuhu me siis Lauri paneme? Ja pealegi olen ma seda teed juba sada korda sõitnud!” ma olin enne kõik läbi mõelnud.
“Ma saaksin rääkida Heleniga, võibolla tema valvaks neid paar tundi, ma saaks viia lapsed vanaema juurde. Ja pealegi, kui me võtaks minu auto, siis mahuks Lauri ka ära.” Ema oli ka arvatavasti kõik läbi mõelnud.
“Ema. Ma ei tea, kas sa oled tähelepannud, aga su minivan on täiesti jube! Sellel on sees titelõhn ja see on koledat värvi. Keegi ei tahaks sellisega sõita, kui teine variant on selline iludus!”
“Sara. Sa oled alles seitseteist. Sul on load esimest aastat ja see on liiga pikk maa sinu jaoks!” Ja varsti ei ole ma enam ainult Sara, kui ta nii jätkab.
“See ei ole pikk maa. Mäletad, me sõitsime eelmine kuu nii palju mööda riiki ringi! Me käisime isegi Šotimaal nii, et ma sõitsin! Miks sa arvad, et ma ei saa nüüd sõita kakssada kilti lennujaama ja siis kakssada tagasi?” Ja sellises vestluse taha jääb mu tervislik hommikusök, kui ta mind varsti ei luba. Mul ainult kaks tundi aega, enne kui ma minema peaks hakkama!
“Sarabeth. See on päris ohtlik tee. Seal on neljarealine kiirtee! Kas sa tead, kui palju seal õnnetusi juhtub!” Told ya!
“Ema. Ma olen sõitnud sellisel. Ja ma arvan, et sa tead, et isegi, kui sa mind praegu ei luba, siis ma söön ära, pesen hambad ja lähen ikkagi. Ma lihtsalt arvasin, et ma ütlen sulle enne.” Võib-olla ta saab aru, et mul on tõsi taga. Oma sõnade kinnituseks viisin klaasi nõudepesu masinasse ja võtsin banaani.
“Mhh,” Jess! Minu võit! kui ema juba sellist häält tegi, siis ma olen võitnud. “Eks sa mine siis. Aga ära kihuta ja palun, palun ole väga ettevaatlik.” Oleks ma üksi, teeks ma häppidäänsi.
“Ma olen alati ettevaatlik ja ma ei kihuta. Üle kiirusepiirangute ma ei sõida.” Olgu. Nüüd on vaja minna. Mis siis, et tegelt alles kaks tundi aega. “Aitäh sulle,” ma tegin emale musi ja jooksin kiiresti oma tuppa. Seal ma mõtlesin, et ma tean kedagi, kes ei ole väga õnnelik selle üle, et ma
ära lähen. Kasvõi nii väikeseks ajaks. Okei, kiiresti kööki tagasi.

“Ema?” Kuhu ta läks?
“Jah?” Aa! Ta on ainult kapis.
“Kas Mer magab?” ma aitasin emal mingi poti kapist kätte saada.
“Ma arvan, et ta peaks iga hetk ärkama.” Ema vaatas poti üle.
“Oot. Mis sa selle potiga teed?” Minu ema ja teeb süüa? Mm… Ma tahan veel elada!
“Ma mõtlesin, et teeks süüa!” Ise on ta veel nii rõõmus. Ma eemaldasin poti ta käte vahelt.
“Ema. Ma teen ise pärast süüa. Me võtame Lauriga tee pealt pitsa, siis saame enne päris õhtusööki seda süüa. Ja ma käin poest läbi. Sa… Puhka, mängi Joe’ga või Mer’iga.” Ema vaatas mind korraks pilguga nagu tahaks vaielda, aga eks ta vist armastab meid ka piisavalt, et mitte meid veel tappa. “Aitäh,” ütlesin ma taas ja panin poti kappi tagasi. “Ma siis lähen vaatan, kus Mer on,” ütlesin ma veel ukselt ja liikusin oma toast hoopis teisele poole maja otsa. Meredith oli just ärganud.

“Hommikust, tibu!” ütlesin ma rõõmsalt, kui ta mu poole keksis.
“Hommikust!” kilkas ta vastu.
“No millest sul nii hea tuju?” küsisin. Tavaliselt oli ta hommikul pahuram.
“Ma ei näinudki halba und! Täna olid Barbied!” ja ta laskus üksikasjalikku kirjeldusse oma nukuunenäost, kui ma teda riietasin. Kui ta lõpetas, alustasin ettevaatlikult.
“Tead, kes täna tuleb?” Meredith vaatas mind oma peegli eest. “Lauri tuleb täna,” jätkasin, kui ta juukseid kammisin.
“Kes Lauri on?” Muidugi. Tema ei tea ju Laurit. Lauri ei olnud kunagi siin käinud ja Meredith oli väga beebi, kui me seal käisime viimati. Või noh. Kui vanemad seal viimati käisid.
“Üks meie sugulane Eestist, kes meile elama tuleb nüüd.” Meredithi silmad tõmbusid veidi vidukile.
“Kas ta tuleb lennukiga?” Ise viiene, aga nii terane. “Kas sa lähed talle sinna järgi?” Oeh, kui ta silmad juba nüüd märjad on, siis ma ei kujuta ette, mida ta teeb, kui ta päriselt teada saab.
“Jah. Aga ma olen väga vähe aega ära,” isegi kui ma teadsin, et lohutamine ei aita, siis üritada ju võib. “Ma toon sulle midagi head poest? Tahad?” Ja isegi, kui ma teadsin, et see ka ei aita, siis ma ikkagi moosisin.
“Ei. Ma tahan sinuga kaasa tulla.” Jah. Aga ma teadsin, mida ta veel tahab. “Kallis, sa tead, et sa ei saa ju. Minu autos ei ole nii palju ruumi. Ja kuhu ma siis Lauri panen?” Meredith saab sellest aru, ma tean, et saab. Ta on päris arukas. “Kui ma su täna ööseks enda tuppa võtan, kas sa siis lubad, et sa oled emmele kodus hea laps ja ei nuta?” Ma teadsin, et see on see, mida ta tahtis.
“Olgu.” Mulle meeldis, kui ta naeratas.

Meredithi juures läks mul pool tundi aega. Aga ma saan hakkama. Nüüd on vaja veel end korda teha minekuks. Juuste kammimine on suht mõtetu, sest mu tibul pole katust ja juuksed lähevad niikuinii taas sassi. Aga ikkagi. Endal on parem tunne siis. Ja siis on vaja ainult kott veel korda panna. Mida mul üldse vaja on? Auto dokumendid, raha, võtmed, kamm… Jah. Nüüd on kõik hädavajalik olemas. Kuna ma tahtsin veel poodi ka minna enne lennukile vastu minemist, peaksin vist minema hakkama. Jah. Josephile ja Meredithile ütlesin tšau ja nüüd siis lähen.
Hihii! Mu oma kollane iludus. Mu oma ilus kullakallis kollane Ford. Lauri, oota veidi. Varsti saad ka sina minu iludusega sõita.

***

Ps. Te ei peagi aru saama kõigest. Veel. : D

Pole kommenteeritud Digg this

Liar, liar, pants on fire!

Jeah. Valetasin. Keegi pidi homme tulema, a ei tuld. Millal see homme oli? Jups mingi nädal aega tagasi. Tahaks leida selle koha ajaloo. Või Bruce Almighty. Keegi ei tunne teda? :F Uurimistöö.

MA VIHKAN UURIMISTÖÖD!

Vot.

See pildilisamine siin on ikka veidi… Pekkis? Siuke… Ma tahaks öelda midagi muud a ma parem ei ütle.

Ma ei ole eriti aktiivne blogija siin. Bloggeris olen aktiivsem.

Miks ma arvan, et keegi ei loe seda siin? A kui ma tulen loen su oma, siis ära arva, et m mingi värd olen. Ma ei ole.

Kui siis natukene. : D

-M.

Pole kommenteeritud Digg this

Psh.

Ma täna olen mingi suht-koht surnud. Homme uurin seda lehte lähemalt ja ütlen, mis ma tegelt arvan. : D

Template on mul ikka päris kiut. (:

Mm… Ööd?

Pole kommenteeritud Digg this

Tere!

Tere tulemast Blogi.ee‘sse. See on Sinu esimene postitus. Redigeeri seda või kustuta, seejärel alusta blogimist!

2 kommentaari Digg this