totu

Just another Blogi.ee weblog

May, 2009

Kolmas.

“Comparisons are easily turned, once you’ve had a taste of perfection..” Oi, kuidas ma seda laulu armastan. Kui mu kõrval ei magaks ingliund Mer ja diivanil ei norskaks Lauri, siis kuuleks seda laulu ema ka.

Ajasin ennast püsti ja käisin enne riidepanekut korraks dushi alt läbi. Vahet pole, et ma kohe jooksma lähen. Mugavam on ehk ikka? Noh. Harjumus on sees igaljuhul. Õnneks on mu vannitoal suht paksud seinad ja kui ma siin vaikselt musa panen, siis see ei tohiks neid häirida. Ma loodan, et ei häiri.

Harjumusest oleks võtnud kaasa iPodi, aga tuli meelde, et jooksen ju Heleniga täna. See saab vähemalt põnevam olema. Ma loodan. Me pole nii ammu koos jooksnud. Seda peaks kindlasti tihemini tegema. Varsti ehk jookseme juba kolmekesi. Kuigi vahel on ka hea üksi joosta. Mina ja mu iPod. Paradiis. Kohati.

Laurile peaks kirja jätma, sest on asju, mida ta näppida ei või ja kohti, kuhu ta minna ei tohi. Veel. Sest et ma ei taha, et ta oma tuba enne näeb, kui see valmis on. Depressiivne. A mis seal ikka.

Rise and shine sleepyhead!

Muud polegi, aga ära mine selle koridori kõige esimesse tuppa. See on sinu tuba ja usu, ma saan teada, kui sa seal enne käinud oled, kui ma luban. (6)
Muusikakeskuse ja teleka puldid topin siiasamasse. Kui sa mingi asjaga hakkama ei saa, kutsu Meredith appi. Küll ta juba oskab. [Don't ask!]
Eile nägid, kus mu arvuti on? Seal peegli taga. Vot. Sinna võid minna. Ma tegin sulle eile juba kasutaja. Igaks juhuks. Ainult mu läpsi ära puudu. Mitte, et sa sinna sisse saaks, aga parem oleks, kui sa seda üldse ei näpiks. See oleks ideaalne!
Söö kõike, mis sa köögist leiad. Söödavat ma ikka mõtlen. : D
Ma arvan, et sul pole veel kellelegi helistada siin, niiet… Aa. Kui sa ome vanematele helistada tahad, mine elutuppa. Seal on odavam. Või noh. Siis ei tule minu arvele juurde. : D
Have fun! Õhtul näeme. (:


-SB

Nii. Kiri kirjutatud siis vist olen valmis. Hm.. Vist oleks mõistlik jalanõud ka jalga panna. Ehk tuleks kasuks. *eyeroll* Täitsa jobu. No mu valged papud on kapis. Fk! Helen juba arvatavasti tuleb välja. Eks ta siis ootab veits.

Lõpuks olen väljas! Vabadus. Minu pühapäev. Kõigepealt tuleb lihaseid venitada. Esimesed viissada meetrit kuluvadki tavaliselt soenduseks. Sörk, kiirendus, põlvetõste, sääretõste, niisama mingi venitus. Noh. Peaks olema.

“Tšau!” Tervitas Helen mind esimesena. Mul oli õigus. Ta oligi mind oodanud.
“Hommikust,” meile mõlemale meeldisid pühapäevad. “Oled valmis?” küsisin, kuigi teadsin, et ta on nõus minuga need seitse kiltsi jooksma.
“Muidugi!” Helen tegi paar aeglasemat sammu ja varsti jooksime oma tavalises üsna kiires tempos.
“Mis sa siis eile tegid?” küsis ta, et ei oleks nii igav joosta.
“Käisin Londonis Tibuga,” vastasin ja naeratasin. Ma kutsusin oma autot alati nii. On ta ju nii tibukollane ja armas.
“Sa oleks võinud mu ka kutsuda!” Helen oli vist natuke pettunud. Kuigi me oleme praimad sõbrannad olnud juba sajandeid nagu mulle tundub, siis ikka vahel jäi mõistatuseks, kas ta hääles oli sarkasm või mitte.
“Ma tõin Lauri ära lennujaamast. Ma ei usu, et kumbki teist oleks tahtnud terve tee taga istuda. Ega ju?”
“Doh. Vahel sa oled nii blond! Ma ei olekski saanud tulla! Ma ju rääkisin sulle! Ma käisin eile Eliza, Mark’i, Johanna ja Nickiga väljas! Ma arvasin, et sa ikka mäletad!” Jap. Eelmine kord oli kindlasti sarkasm.
“Ahjaaa! Kuidas teil see läks üldse? Mis tegite?” Mind tõesti huvitas.
“Mm… Kõigepealt saime kokku poe ees. Mingi veidi aega rääkisime seal juttu. No nii ammu pold näinud neid ju! Igaljuhul. Siis läksime pitsasse ja rääkisime ja sõime ja siis vaatasime kinos mingit õudukat. Minneee, kui naljakas see oli! See oli kõik nii feik. Veri nägi välja nii ehtne nagu need haid Lõugades vaata. Terve saal hullult kiljus, me viiekesti naersime täiega,” film, mida ma oleks ka tahtnud näha. “A pärast käisime veel vaateplatvormil ja lubasime, et kohtume enne kooli veel kuskil korra. Keegi pidi vaba koha sebima või midagi.”
“Oh! See oleks lahe! Kas nagu läbu või niisama chill istumine?” Mind huvitas, sest läbusid ma oma majas ei korralda, aga istumine võib olla vabalt.
“Me mõtlesime rohkem sellist vaikset kokkusaamist kuskil,” Heleni mõtted käisid ka niikuinii minu maja poole.
“Siis ma saaks võib-olla ema ja Mer’i ja Joe minema saata. Siis saaks meil.”
“See oleks väga kõvv!”
Siis jooksime veidi aega vaikides.
“Mis sa siis eile tegid? Ahjaa. Tõid Lauri ära. On ta normaalne?” Minu kord rääkida.
“Hommikul moosisin ema, et ma saaks üksi minna, siis käisin järgi, sõime burksi, Laurs käis pesus ja siis läks sliipima. Ta oli ikka suht läbi. Täna lasen tal ka puhata. Homme… Saab ta tuba arvatavasti valmis ja siis ma teisipäeval saan ta sisse kolida ja siis saad sa ka meile tulla. Tahad? Tegelt me võime täna mu pool ujuda, kui tahad.”
“That would be fun!”
“Siis nii teemegi,” jooksime veel veidi ja olime spordika ees.
“Jõud või tennis?” küsisin. Meil ei olnud kunagi kindlat graafikut. Nii, kuidas tuju oli.
“Tennis?” Helenile meeldis tavaliselt jõudu teha. Imelik.
“Davai,” läksime sisse, võtsime oma kapi võtmed ja läksime riietuma. Enne siiski käisime dushi alt läbi, venitasime veidi lihaseid ja hakkas tennis pihta. Kaks tundi mängisime ja siis olime täiesti läbi. Jälle kerge dush ja siis koju. Kuus kiltsa jooksu.

Tagasitee oli alati lühem, sest me teadsime, et oleme pärast väsinumad.
“Kas sa tuled mu poole otse või käid kodust läbi?” küsisin, kui olime kodude ligidal.
“Mul vist pole trikood su juures.”
“On küll. Eelmine kord jäi sinna. Parem ongi, saame kiiremini ujuma.”
Jooksime meie maja juurde ja venitasime jälle. Jälle dushi alla. Mitmes see mul juba täna on? Kindlasti mitte viimane. Riietusime ja läksime basseini ruumi.

Ujusime tunnikese ja siis Helen läks. Ma läksin ja võtsin ühe rahustava vanni. Imelik, ma ei näinud kedagi kuskil. Eks ma pärast otsin nad ülesse.

Kell näitas juba kuus õhtul, kui ma lõpuks täiesti valmis olin ja hakkasin Laurit ja Meredithi otsima. Või siis Joe’d. Kus ema on? Kõik on kuskile kadunud! Helistasin emale.

“Tšau! Kus te olete?”
“Tšau, me oleme linnas. Kolame poodides. Mer tahtis Laurile näidata mingeid asju. Me varsti tuleme. Mingi tunni aja pärast.”
“Ok. Ma lihtsalt… Never mind. Tšau!”
“Tšau.”

Nii minu emalik kõik välja viia, kui keegi seda ainult palub. Aga mulle sobib. See andis mulle aega tšekkida meili, hängata veits aega msnis ja teha valmis üks pitsa.

Teised tulidki tunni pärast. Me sõime ja rääkisime kõik oma päevast ja nii edasi. Suht selline tavaline värk. Söödud, panime nõud masinasse ja ma läksin Meredithi oma toast välja kolima. Ta võttis alati vähemalt viis kaisukaru kaasa. Imekombel pold täna ühtegi. Ja Laurs on oma voodi ilusti ära teinud. Hea! Tänane päev oli väsitav ja ma hakkasin end magama sättima. Mis siis, et kell oli alles pool kümme.

Käisin ja ütlesin kõigile head ööd. Mer, Joe ja ema olid juba igaüks oma voodites, Lauri vaatas telekast midagi.
“Ma lähen magama, sa ei tule?” küsisn.
“Mm… Tulen ikka,” ta pani teleka kinni ja tuli mu järel trepist üles.
“Miks ma ei võinud täna oma tuppa minna?”
“Sest ma ei taha, et sa oma üllatuse ära rikud. Doh!”
“Eks sa ise tead. Ma hüppan veel dushi alt läbi ja siis lähen ka magama.”
“Olgu. Ma juba lähen nüüd. Homme näeme! Head ööd,” kallistasin ka Laurit ja läskin voodisse.

Jah. Tänane päev on kordaminek.

Pole kommenteeritud

Teine.

Yuck! “Vabandage,” ma müksasin meest kergelt. Ja muidugi. Ta ei liiguta. “Vabandage!” Miks ma praktiliselt karjuma pean? Mm.. Ma sain mingi kõva kõrvakuulimsega tüübi endale veel siia. Aina paremaks läheb. Õu! Mis asi see on? “Ära ilasta mu peale!” Ja ma olen oma margi täiesti maha teinud. Sellest ei piisanud, et ma alguses trepil libastusin ja alla lendasin. Nüüd ma röögin lennukis! Oot. Kui paljud must üldse aru said? Hmm… Need seal ees raudselt said. A vahet pole. Vähemalt ärkas ilalõug üles.

“Vabandage, istuge palun tagasi,” see kena stjuardess räägib minuga jälle. Võta enda aju nüüd kokku, mees! Millal ma püsti tõusin? Ahjaa. Siis kui ma karjusin. “Me hakkame kohe maanduma.”

Lõpuks. See kaks tundi on liiga pikad olnud. Eriti kui sa istud ilalõua kõrval.

Ja nüüd ma olengi väljas. Vabadus! Mitte päris. Veel on vaja võtta oma kohver ja leida Sarabeth. No… Ma loodan, et ta teab seda lennujaama paremini. Let’s go with the flow. Kohver käes, astusin siis välja. Mitte päris välja välja, aga nagu… Sealt ruumist ära. Ja kus on Sara?

“Lauri!” kilkas Sarabeth. Ma ei näinud teda alguses. No muidugi. Ta tuli mu selja tagant.
“Sara!” juba ta kallistaski mind. Oi, kui hea oli teda jälle näha. No ega ma veel ei näinud teda. Aint ta juukseid.
“Sa oled nii pikaks kasvanud! Mis sul viga on?!” Meil Saraga oli diil, et ma ei kasva temast väga palju pikemaks.
“Juhtus nii. Mina ei ole süüdi.” Nüüd ma siis nägin teda ka. “Ega sa ise ka just lühem pole,” hakkasin kohe vastu süüdistama.
“Lühem ikka, kui sa! Ja liiga palju lühem. Reetur selline!” tüdruk tegi enda olen-solvunud-aga-tegelt-pole nägu. See pani mind naeratama.
“Kus su ülejäänud pere siis on?” küsisin ja vaatasin ringi. Ei tundnud nagu Rachelit ära.
“Kodus,” ta lausa säras. “Ma sõitsin!” Vot see pani mind imestama.
“Kas me lähme… bussia? Rongiga?” Ta ei oska ju ise sõita. Või oskab?
“Ei, totu! Me sõidame minu autoga! Saad aru, ma sünnaks sain!” Liikusime ukse poole juba ja ma mõtlesin, et huvitav, kas ma ka omale load saaks siin. Eestis jäi aega väheks.
“Missugune?” Mind on alati autod huvitanud. Soo eripära?
“Kollane,” Doh. See ütleb mulle nüüd palju. Tegin eyerolli. “Ära tee sellist nägu! Sa ei küsinud mis marki! Sa küsisid missugune. Ma ütlesin kollane. Aga kui sa tahad marki teada, siis nii küsigi.”
“Mis marki siis? Algul oleks pidanud ka ikka aru saama,” jõudsime välja ja päike paistis ikka veel. Parim!
“Ford Mustang GT. Kollane nagu ma juba ütlesin ja pehme katusega kabriolett.”
“Wou!” Ma ei suutnud ennast takistada. “Kena tundub.”
“Näeb välja kenam, kui rääkida,” ta pilgutas mulle vandeseltslaslikult silma ja vedas mind üle parkimisplatsi. Ja siis ma nägin seda. Jah. Ilus auto. Aga ma poleks kollast valinud. Punane ehk. Või must. Aga mitte kollane. Naeratasin siiski, sest Sarabeth oli oma auto üle väga uhke.
“Pane oma kohver taha pagassi,” ta võttis välja võtmed ja isegi need olid kollased. No jeez! Aga tegin nagu kästud. Ja siis hakkasimegi sõitma. Parklast välja ja Sarabeth oli oma tavaline lobisev plika, kellena mina teda teadsin.

“Tead, su tuba pole veel valmis. Ma hakkasin vannituba ehitama, aga need plaadid olid valed ja siis ma pidin need tagasi saatma. No on jorsikari!” Muidugi peab üks korralik autojuht ka vahepeal teisi autojuhte sõimama.
“Misasja?!” nüüd alles jõudis kohale. “Sa hakkasid vannituba ehitama?” ta ei saanud mu imestunud näost aru. Ma pöörasin end tüdrukule otsa vaatama. “Sina hakkasid vannituba ehitama? SINA hakkasid vannituba ehitama?” ma tundsin, et ma vahin teda suu lahti, aga ma ei saanud seda kinni panna.
“No ära vingu! Ega ma nii halb ehitaja ka pole! See on lihtsalt midagi, mida sa pead oskama, kui ema on tuulepea, kes tihti asju laamendab ja isa kunagi kodus pole. Ja kui sulle ei sobi, siis koli mujale.” Nüüd ma tõesti riivasin ta tundeid. Fakk.
“Ma lihtsalt mõtlesin, et misajast sina ehitad?” ausalt. Ma ei valeta. Viis aastat tagasi, kui ta viimati oli käinud mu vanaema juures, ei osanud ta haamrit käeski hoida.
“Ma õppisin selle ära peale seda, kui ma su vanaema juures enda näpu pooleks lõin,” tüdruk itsitas kergelt. Ja siis ma avastasin, et ma istun jälle normaalselt. “See tegelt on päris lahe oskus. Sa ei kujuta ette, kui palju ma juba ehitanud olen! Ma ehitasin ühest meie külalistetoast raamatukogu, sest mu tuppa ei mahtunud enam ära. Ma võtsin selleks küll kõige väiksema toa. Siis ema ei saanud sellel ajal viriseda, et ta ei saa oma olematuid külalisi kuskile panna. Ja ometi on tal veel nii palju tube enda poole peal! Ja siis ma ehitasin ümber Meredithi kapi. Nüüd on see viieaastasele mugavam veits. Ja… Ma mõtlen. Ahjaa. Keldrist sai kinoruum. Keegi seda niikuinii ei kasutanud ja no mulle meeldivad filmid.” Ma jälgisin tüdrukut imestunud näoga.
“Päriselt?” ma ei suutnud oma imestust varjata.
“Ei. Mängult,” ütles ta irooniliselt. “Muidugi päriselt! Ma pidin oma energia kuhugile rakendama ju!” Ei no… See tüdruk on… Wou.
“Oot. Aga miks ma omale oma vannitoa saan?” see oli tõesti kahtlane. Kodus oli meil üks ja see oli kõik.
“Ega sa ei saa ju igavesti mu omas kämpida,” tüdruk pööritas silmi. “Ja pesema sa ju pead! Muidu lendad tänavale!” tõsine ähvardus.
“Ok,” ma ei osanud muud öelda.
“Muide. Sisse saad kolida umbes… Teisipäeval. Su toas on ka veel mingi päevane töö vaja teha. Sellised kergemad asjad. Kardinad, linad. Noh selline väike asi.” Kui ma nüüd õieti mäletan, siis täna on laupäev. Kui ta ütles, et päevane töö, kas ma siis ei peaks mitte esmaspäeval sisse kolima? Parem küsin.
“Miks teisipäeval, kui homme on pühapäev ja siis ma saaks sind isegi aidata ja siis saaks ju võib-olla isegi varem?” ma ei tahtnud teda eriti vihastada. Igaks juhuks.
“Ahjaa. Sa ei teagi ju,” ta naeratas omaette. “Pühapäeval ma ei tee mitte kunagi mitte midagi teiste heaks. Pühapäev on minu päev.”
“Mismõttes ‘sinu päev’?” Ma ei saanud päris täpselt aru.
“Selles mõttes, et pühapäeva hommikul ma tõusen üles, panen selga jooksuriided, jooksen oma iPodiga seitse kiltsa tennise saalini. Kui Helen ka tuleb, mängime tennist, kui Helen ei tule, siis mängin squashi. Mingi tunnike või nii. Siis seal samas jõusaalis teen jõudu ka veitsa. Siis jooksen kuus kiltsa teist kaudu koju, siis ujun, ja siis pesen. Ja maskitan ja igast sellised asjad, mis sind tegelt ei koti.” ta rääkis seda kõike nii vabalt. “Tahad ka tulla?”
“Ma ei tea. Ma arvan, et homme veel mitte. Kerge väsimus on peal alles.” Mõni teinekord lähen ma kindlasti.
“Eks sa ise tead. Kuigi jah, homme pidin ma niikuinii Heleniga minema,” me olime kuskil kiirteel juba. “Ära muretse, enam ei ole kaua. Mingi tunnike aint. Süüa tahad?”
“Mm… Jaa. Ma ei ole täna söönud,” nüüd tundsin, kuidas mu kõht tühi on.
“No siis läheme kõigepealt sööma ja jõuame pool tundi hiljem koju,” tundus, et see mõte meeldis talle ja varsti keerasimegi kuskile kaubanduskeskuse parklasse. “Mida sa süüa tahad üldse?”
“Ma ei tea. Midagi head,” tundus, et hetkel läheb kõik alla.
“Siis sööme burksi, sest minul on juba kaks nädalat burksi isu. Ma tean siin lähedal ühte kohta, kus on rämedalt head burgerid lihtsalt,” ta võttis oma koti ja astus autost välja. “Käime enne siit poest korraks läbi. Neil ei ole seal seda jooki, mida ma juua tahaksin.”
“Ämn. Mida sa jood siis?” ma ei tea miks, aga mu mõtted viisid mind kohe alksile. Aga seda ta ometi ei joo, sest me oleme autoga ja mina ei julge siin veel sõita. Eriti veel autoga, mida ta ilmselgelt armastab.
“Seven Upi,” ütles ta lihtsalt, lasi autole katuse peale ja pani alarmi alla.

Kõndisime ühte suurde toidupoodi. Ega siin palju muid poode polnudki. Lihtsalt kohutavalt palju süüa. Sarabeth ilmselt teadis, kuhu ta läheb, sest ta võttis ukse kõrvalt vaid väikse korvi ja manööverdas ennast mulle tundus, et poe teise otsa. Seal ladus ta korvi limpsi täis.

“Ämn. Janune?” küsisin pilkavalt. Ta vaatas ainult mulle otsa näoga, nagu ma oleks idioot ja ütles:”Mu kodu juures poes seda pole ja ma tarvitan seda palju. Ega see ei tähenda, et ma selle kõik täna ära joon. Kuigi ma ei välista midagi.”

Varsti sõime me tõesti häid burkse ja rääkisime mu toast.

“Sulle ju meeldib sinine ja must ja valge, eks?” küsis ta nagu muuseas. Mind panid värvid imestama.
“Nii patrioot ma ka ei ole,” ütlesin ja kujutasin ette tuba, kus igalpool oleks eesti lipukesed. Tüdruk vaatas mulle vaid imestunud näoga otsa ja hakkas siis naerma.
“Ma unustasin täiesti ära. Aga ei. Mitte midagi sellist. Lihtsalt. Põhivärvid sattusid need.”
“Elan üle arvatavasti,” pean elama.
“Muide. Kus sa täna kämpida tahad? Meie uued külalistetoad garaaši kohal on alles pooleli ja nendes teistes tubades on lihtsalt kohutav konditsineer. Mer lubas täna minu juures sliipida, nii et tema tuba on vaba. Aga muidugi on ka minu toa diivan. Selles suhtes vali. Kas sa magad barbie-hellokitty teemalises toas või siis mu diivanil?” Mitte mingit dilemmat pole.
“Su diivanil,” ütlesin kindlalt.
“Seda ma arvasingi.”
Söödud-joodud, sõitsime edasi. Varsti olime mingiti väravate ees ja Sara otsis oma kotist midagi. Võtit, nagu ma hiljem aru sain. Või siis pulti. Ja me sõtsime väravatest läbi. Veel pool kilti ja me olime maja ees, mis oli selline maja, mis oli suur ka ilma teise korruseta. Beth viis mu tuppa ja enne kui me kedagi nägime olime me tema toa ukse taga.
“Mm… Ma pole ammu koristanud,” ütles ta vabandavalt ja avas siis ukse. Tuba oli suur. Ja kunagi olid seinad olnud vist heledates toonides. Aga piltitde alt ei paistnud välja. Kummagil pool seina olid uksed. Üks oli arvatavasti kapp, sest selle ukse ees vedelesid ikka veel riided. Teine siis vist oli vannituba. Suure akna all oli voodi. Suur voodi. Uksest vasakul täpselt teisel pool tuba voodist, oli minu ‘voodi’, ehk siis must nahkdiivan.

“Ma tegin vannitoas ühe riiuli tühjaks, sinna saad paariks päevaks oma asjad panna. Siis… Kapis ma teen ka kohe ühe riiuli tühjaks.” ta kõndiski selle ukse juurde, mida ma kapiks olin pidanud. “Ma arvan, et paar päeva võivad mu kampsunid T-särkidega riiulit jagada.”
“Ma arvan, et aitäh,” ütlesin ja viisin oma kohvri sinna. “Ma pakiks pärast poole lahti. Praegu tahaks pessu.” Tüdruk juhatas mu vannituppa ja näitas mulle mu riiulit, andis mulle mingi valge rätiku igaks juhuks, nagu ta ise ütles. Siis läks ta ise tuppa tagasi ja lükkas ühe seina eest peegli ja astus enda arvuti juurde. Ma ei suutnud imestust maha suruda. “Wou,” ütlesin vaikselt ja võtsin kohvrist mõned riided, et ei peaks pärast pool-alasti ringi tatsama.

“Ma teen sulle voodi ära, tahad? Peale pesu läheme vaatame Mer’i, Joe’d ja ema ja siis saad magama minna,” nõustusin plaaniga ja läksin pessu.

Pärast kohtusin Meredithiga, kes oli lõbus viieaastane tüdrukutirts. Joseph oli… No kahekuusete keelt ma ei räägi ja ma ei ole kindel, kas ma meeldisin talle. No nutma ta ei hakanud, ilastas ainult. Rachel oli lõbus. Täpselt selline nagu ma teda mäletasin. Siis saatis Sara mu magama ja väsinuna langesin oma diivanile ja magasin peaaegu silmapilkselt.

Pole kommenteeritud

Essa.

Ma alustasin ka kunagi järjejuttu. Lisan selle siia, sest mu blogger on ülekoormatud. : D

***

“Keep you in the dark you know they all pretend, keep you in the dark and so it all began…” Argh. Hommik. Aga tänane hommik on hea. Sind äratab hea laul, õues paistab päike ja sa saad oma iludusega kaugele sõita. Täitsa üksi. Mida veel ühelt hommikult tahta? Ahjaa. Dushi ja hommikusööki. Ma arvan, et mul läheks pesemine kiiremini, kui ma pool ajast ei tantsiks. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Nii hea laul on. Ja nii hea laul on nii kõvasti. Ma loodan, et Joseph ja Meredith seda ei kuule. Samas. Pole nad seda varem kuulnud, siis miks tänagi? Noh lõpuks sain sellega ühele poole. Oleks pesemine ainult kauem aega võtnud! Nüüd ma pean otsustama, mida ma selga panen! Masendav. Kuna ees on pikk autosõit, siis kindlasti pean panema madalad jalanõud. Jah. Mu roosad ketsid sobivad hästi. Aga õues on nii kena ilm, et ma ei taha panna pikki pükse. Võib-olla siiski valged retuusid ja teksaseelik? Väga tavaline, kuid mugav. Ma ei jaksaks autos istuda tikkude ja kleidiga. Huh. Parem näen välja igav. Ja tavaline T-särk ajab asja ära. Nii. Aga tegelt? Mida ma pabistan? Ma ei näe Laurit esimest korda. Lihtsalt uuesti üle pika aja. Jah. Nii on hea.

“Tere hommikust!” Ema alati särab nii vara hommikul. Huvitav, kuidas ta seda teeb? “Hommikust!” Ma säran ka!
“Kuidas magasid, kullake?” See küsimus pani mind mõtlema.
“Öämn… Rahulikult? Hästi? Ma ei tea. Tavaliselt,” ma tõesti ei teadnud ju! Ma iga öösse ärkasin vähemalt korra, et jooma minna. “Sa ise?” ma parem hoian viisaka vestluse üleval, kui ma tahan ise lennujaama sõita.
“Väga hästi. Joseph magas ka terve öö rahulikult. Muidugi tõusis korra üles ja tahtis süüa, aga muidu lasi magada. Ja Meredith isegi oli rahulik,” ema naeratas. Meredith, mu väike õde, ärkas viimasel ajal tihti öösel nutuga üles.
“Kuule,” alustasin ma siis juttu, kui ma teisel pool lauda oma piimaklaasiga istet võtsin.
“Jah?” küsis ema ja pani oma kohvitassi lauale.
“Kas ma võin ise Laurile järgi sõita?” ma leidsin, et on parem jutt kohe välja rääkida. Seda rohkem aega on mul tema moosimiseks.
“Ma ei tea,” hakkas ta vastu puiklema ja nagu alati kallutas pead.
“Mida sa ei tea? Isa ei ole kodus ja ma ei viitsi lapsi vaadata ja kaasa me neid ei võta, sest kuhu me siis Lauri paneme? Ja pealegi olen ma seda teed juba sada korda sõitnud!” ma olin enne kõik läbi mõelnud.
“Ma saaksin rääkida Heleniga, võibolla tema valvaks neid paar tundi, ma saaks viia lapsed vanaema juurde. Ja pealegi, kui me võtaks minu auto, siis mahuks Lauri ka ära.” Ema oli ka arvatavasti kõik läbi mõelnud.
“Ema. Ma ei tea, kas sa oled tähelepannud, aga su minivan on täiesti jube! Sellel on sees titelõhn ja see on koledat värvi. Keegi ei tahaks sellisega sõita, kui teine variant on selline iludus!”
“Sara. Sa oled alles seitseteist. Sul on load esimest aastat ja see on liiga pikk maa sinu jaoks!” Ja varsti ei ole ma enam ainult Sara, kui ta nii jätkab.
“See ei ole pikk maa. Mäletad, me sõitsime eelmine kuu nii palju mööda riiki ringi! Me käisime isegi Šotimaal nii, et ma sõitsin! Miks sa arvad, et ma ei saa nüüd sõita kakssada kilti lennujaama ja siis kakssada tagasi?” Ja sellises vestluse taha jääb mu tervislik hommikusök, kui ta mind varsti ei luba. Mul ainult kaks tundi aega, enne kui ma minema peaks hakkama!
“Sarabeth. See on päris ohtlik tee. Seal on neljarealine kiirtee! Kas sa tead, kui palju seal õnnetusi juhtub!” Told ya!
“Ema. Ma olen sõitnud sellisel. Ja ma arvan, et sa tead, et isegi, kui sa mind praegu ei luba, siis ma söön ära, pesen hambad ja lähen ikkagi. Ma lihtsalt arvasin, et ma ütlen sulle enne.” Võib-olla ta saab aru, et mul on tõsi taga. Oma sõnade kinnituseks viisin klaasi nõudepesu masinasse ja võtsin banaani.
“Mhh,” Jess! Minu võit! kui ema juba sellist häält tegi, siis ma olen võitnud. “Eks sa mine siis. Aga ära kihuta ja palun, palun ole väga ettevaatlik.” Oleks ma üksi, teeks ma häppidäänsi.
“Ma olen alati ettevaatlik ja ma ei kihuta. Üle kiirusepiirangute ma ei sõida.” Olgu. Nüüd on vaja minna. Mis siis, et tegelt alles kaks tundi aega. “Aitäh sulle,” ma tegin emale musi ja jooksin kiiresti oma tuppa. Seal ma mõtlesin, et ma tean kedagi, kes ei ole väga õnnelik selle üle, et ma
ära lähen. Kasvõi nii väikeseks ajaks. Okei, kiiresti kööki tagasi.

“Ema?” Kuhu ta läks?
“Jah?” Aa! Ta on ainult kapis.
“Kas Mer magab?” ma aitasin emal mingi poti kapist kätte saada.
“Ma arvan, et ta peaks iga hetk ärkama.” Ema vaatas poti üle.
“Oot. Mis sa selle potiga teed?” Minu ema ja teeb süüa? Mm… Ma tahan veel elada!
“Ma mõtlesin, et teeks süüa!” Ise on ta veel nii rõõmus. Ma eemaldasin poti ta käte vahelt.
“Ema. Ma teen ise pärast süüa. Me võtame Lauriga tee pealt pitsa, siis saame enne päris õhtusööki seda süüa. Ja ma käin poest läbi. Sa… Puhka, mängi Joe’ga või Mer’iga.” Ema vaatas mind korraks pilguga nagu tahaks vaielda, aga eks ta vist armastab meid ka piisavalt, et mitte meid veel tappa. “Aitäh,” ütlesin ma taas ja panin poti kappi tagasi. “Ma siis lähen vaatan, kus Mer on,” ütlesin ma veel ukselt ja liikusin oma toast hoopis teisele poole maja otsa. Meredith oli just ärganud.

“Hommikust, tibu!” ütlesin ma rõõmsalt, kui ta mu poole keksis.
“Hommikust!” kilkas ta vastu.
“No millest sul nii hea tuju?” küsisin. Tavaliselt oli ta hommikul pahuram.
“Ma ei näinudki halba und! Täna olid Barbied!” ja ta laskus üksikasjalikku kirjeldusse oma nukuunenäost, kui ma teda riietasin. Kui ta lõpetas, alustasin ettevaatlikult.
“Tead, kes täna tuleb?” Meredith vaatas mind oma peegli eest. “Lauri tuleb täna,” jätkasin, kui ta juukseid kammisin.
“Kes Lauri on?” Muidugi. Tema ei tea ju Laurit. Lauri ei olnud kunagi siin käinud ja Meredith oli väga beebi, kui me seal käisime viimati. Või noh. Kui vanemad seal viimati käisid.
“Üks meie sugulane Eestist, kes meile elama tuleb nüüd.” Meredithi silmad tõmbusid veidi vidukile.
“Kas ta tuleb lennukiga?” Ise viiene, aga nii terane. “Kas sa lähed talle sinna järgi?” Oeh, kui ta silmad juba nüüd märjad on, siis ma ei kujuta ette, mida ta teeb, kui ta päriselt teada saab.
“Jah. Aga ma olen väga vähe aega ära,” isegi kui ma teadsin, et lohutamine ei aita, siis üritada ju võib. “Ma toon sulle midagi head poest? Tahad?” Ja isegi, kui ma teadsin, et see ka ei aita, siis ma ikkagi moosisin.
“Ei. Ma tahan sinuga kaasa tulla.” Jah. Aga ma teadsin, mida ta veel tahab. “Kallis, sa tead, et sa ei saa ju. Minu autos ei ole nii palju ruumi. Ja kuhu ma siis Lauri panen?” Meredith saab sellest aru, ma tean, et saab. Ta on päris arukas. “Kui ma su täna ööseks enda tuppa võtan, kas sa siis lubad, et sa oled emmele kodus hea laps ja ei nuta?” Ma teadsin, et see on see, mida ta tahtis.
“Olgu.” Mulle meeldis, kui ta naeratas.

Meredithi juures läks mul pool tundi aega. Aga ma saan hakkama. Nüüd on vaja veel end korda teha minekuks. Juuste kammimine on suht mõtetu, sest mu tibul pole katust ja juuksed lähevad niikuinii taas sassi. Aga ikkagi. Endal on parem tunne siis. Ja siis on vaja ainult kott veel korda panna. Mida mul üldse vaja on? Auto dokumendid, raha, võtmed, kamm… Jah. Nüüd on kõik hädavajalik olemas. Kuna ma tahtsin veel poodi ka minna enne lennukile vastu minemist, peaksin vist minema hakkama. Jah. Josephile ja Meredithile ütlesin tšau ja nüüd siis lähen.
Hihii! Mu oma kollane iludus. Mu oma ilus kullakallis kollane Ford. Lauri, oota veidi. Varsti saad ka sina minu iludusega sõita.

***

Ps. Te ei peagi aru saama kõigest. Veel. : D

Pole kommenteeritud

Liar, liar, pants on fire!

Jeah. Valetasin. Keegi pidi homme tulema, a ei tuld. Millal see homme oli? Jups mingi nädal aega tagasi. Tahaks leida selle koha ajaloo. Või Bruce Almighty. Keegi ei tunne teda? :F Uurimistöö.

MA VIHKAN UURIMISTÖÖD!

Vot.

See pildilisamine siin on ikka veidi… Pekkis? Siuke… Ma tahaks öelda midagi muud a ma parem ei ütle.

Ma ei ole eriti aktiivne blogija siin. Bloggeris olen aktiivsem.

Miks ma arvan, et keegi ei loe seda siin? A kui ma tulen loen su oma, siis ära arva, et m mingi värd olen. Ma ei ole.

Kui siis natukene. : D

-M.

Pole kommenteeritud

Psh.

Ma täna olen mingi suht-koht surnud. Homme uurin seda lehte lähemalt ja ütlen, mis ma tegelt arvan. : D

Template on mul ikka päris kiut. (:

Mm… Ööd?

Pole kommenteeritud

Tere!

Tere tulemast Blogi.ee‘sse. See on Sinu esimene postitus. Redigeeri seda või kustuta, seejärel alusta blogimist!

2 kommentaari