totu

Just another Blogi.ee weblog

Essa.

Ma alustasin ka kunagi järjejuttu. Lisan selle siia, sest mu blogger on ülekoormatud. : D

***

“Keep you in the dark you know they all pretend, keep you in the dark and so it all began…” Argh. Hommik. Aga tänane hommik on hea. Sind äratab hea laul, õues paistab päike ja sa saad oma iludusega kaugele sõita. Täitsa üksi. Mida veel ühelt hommikult tahta? Ahjaa. Dushi ja hommikusööki. Ma arvan, et mul läheks pesemine kiiremini, kui ma pool ajast ei tantsiks. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Nii hea laul on. Ja nii hea laul on nii kõvasti. Ma loodan, et Joseph ja Meredith seda ei kuule. Samas. Pole nad seda varem kuulnud, siis miks tänagi? Noh lõpuks sain sellega ühele poole. Oleks pesemine ainult kauem aega võtnud! Nüüd ma pean otsustama, mida ma selga panen! Masendav. Kuna ees on pikk autosõit, siis kindlasti pean panema madalad jalanõud. Jah. Mu roosad ketsid sobivad hästi. Aga õues on nii kena ilm, et ma ei taha panna pikki pükse. Võib-olla siiski valged retuusid ja teksaseelik? Väga tavaline, kuid mugav. Ma ei jaksaks autos istuda tikkude ja kleidiga. Huh. Parem näen välja igav. Ja tavaline T-särk ajab asja ära. Nii. Aga tegelt? Mida ma pabistan? Ma ei näe Laurit esimest korda. Lihtsalt uuesti üle pika aja. Jah. Nii on hea.

“Tere hommikust!” Ema alati särab nii vara hommikul. Huvitav, kuidas ta seda teeb? “Hommikust!” Ma säran ka!
“Kuidas magasid, kullake?” See küsimus pani mind mõtlema.
“Öämn… Rahulikult? Hästi? Ma ei tea. Tavaliselt,” ma tõesti ei teadnud ju! Ma iga öösse ärkasin vähemalt korra, et jooma minna. “Sa ise?” ma parem hoian viisaka vestluse üleval, kui ma tahan ise lennujaama sõita.
“Väga hästi. Joseph magas ka terve öö rahulikult. Muidugi tõusis korra üles ja tahtis süüa, aga muidu lasi magada. Ja Meredith isegi oli rahulik,” ema naeratas. Meredith, mu väike õde, ärkas viimasel ajal tihti öösel nutuga üles.
“Kuule,” alustasin ma siis juttu, kui ma teisel pool lauda oma piimaklaasiga istet võtsin.
“Jah?” küsis ema ja pani oma kohvitassi lauale.
“Kas ma võin ise Laurile järgi sõita?” ma leidsin, et on parem jutt kohe välja rääkida. Seda rohkem aega on mul tema moosimiseks.
“Ma ei tea,” hakkas ta vastu puiklema ja nagu alati kallutas pead.
“Mida sa ei tea? Isa ei ole kodus ja ma ei viitsi lapsi vaadata ja kaasa me neid ei võta, sest kuhu me siis Lauri paneme? Ja pealegi olen ma seda teed juba sada korda sõitnud!” ma olin enne kõik läbi mõelnud.
“Ma saaksin rääkida Heleniga, võibolla tema valvaks neid paar tundi, ma saaks viia lapsed vanaema juurde. Ja pealegi, kui me võtaks minu auto, siis mahuks Lauri ka ära.” Ema oli ka arvatavasti kõik läbi mõelnud.
“Ema. Ma ei tea, kas sa oled tähelepannud, aga su minivan on täiesti jube! Sellel on sees titelõhn ja see on koledat värvi. Keegi ei tahaks sellisega sõita, kui teine variant on selline iludus!”
“Sara. Sa oled alles seitseteist. Sul on load esimest aastat ja see on liiga pikk maa sinu jaoks!” Ja varsti ei ole ma enam ainult Sara, kui ta nii jätkab.
“See ei ole pikk maa. Mäletad, me sõitsime eelmine kuu nii palju mööda riiki ringi! Me käisime isegi Šotimaal nii, et ma sõitsin! Miks sa arvad, et ma ei saa nüüd sõita kakssada kilti lennujaama ja siis kakssada tagasi?” Ja sellises vestluse taha jääb mu tervislik hommikusök, kui ta mind varsti ei luba. Mul ainult kaks tundi aega, enne kui ma minema peaks hakkama!
“Sarabeth. See on päris ohtlik tee. Seal on neljarealine kiirtee! Kas sa tead, kui palju seal õnnetusi juhtub!” Told ya!
“Ema. Ma olen sõitnud sellisel. Ja ma arvan, et sa tead, et isegi, kui sa mind praegu ei luba, siis ma söön ära, pesen hambad ja lähen ikkagi. Ma lihtsalt arvasin, et ma ütlen sulle enne.” Võib-olla ta saab aru, et mul on tõsi taga. Oma sõnade kinnituseks viisin klaasi nõudepesu masinasse ja võtsin banaani.
“Mhh,” Jess! Minu võit! kui ema juba sellist häält tegi, siis ma olen võitnud. “Eks sa mine siis. Aga ära kihuta ja palun, palun ole väga ettevaatlik.” Oleks ma üksi, teeks ma häppidäänsi.
“Ma olen alati ettevaatlik ja ma ei kihuta. Üle kiirusepiirangute ma ei sõida.” Olgu. Nüüd on vaja minna. Mis siis, et tegelt alles kaks tundi aega. “Aitäh sulle,” ma tegin emale musi ja jooksin kiiresti oma tuppa. Seal ma mõtlesin, et ma tean kedagi, kes ei ole väga õnnelik selle üle, et ma
ära lähen. Kasvõi nii väikeseks ajaks. Okei, kiiresti kööki tagasi.

“Ema?” Kuhu ta läks?
“Jah?” Aa! Ta on ainult kapis.
“Kas Mer magab?” ma aitasin emal mingi poti kapist kätte saada.
“Ma arvan, et ta peaks iga hetk ärkama.” Ema vaatas poti üle.
“Oot. Mis sa selle potiga teed?” Minu ema ja teeb süüa? Mm… Ma tahan veel elada!
“Ma mõtlesin, et teeks süüa!” Ise on ta veel nii rõõmus. Ma eemaldasin poti ta käte vahelt.
“Ema. Ma teen ise pärast süüa. Me võtame Lauriga tee pealt pitsa, siis saame enne päris õhtusööki seda süüa. Ja ma käin poest läbi. Sa… Puhka, mängi Joe’ga või Mer’iga.” Ema vaatas mind korraks pilguga nagu tahaks vaielda, aga eks ta vist armastab meid ka piisavalt, et mitte meid veel tappa. “Aitäh,” ütlesin ma taas ja panin poti kappi tagasi. “Ma siis lähen vaatan, kus Mer on,” ütlesin ma veel ukselt ja liikusin oma toast hoopis teisele poole maja otsa. Meredith oli just ärganud.

“Hommikust, tibu!” ütlesin ma rõõmsalt, kui ta mu poole keksis.
“Hommikust!” kilkas ta vastu.
“No millest sul nii hea tuju?” küsisin. Tavaliselt oli ta hommikul pahuram.
“Ma ei näinudki halba und! Täna olid Barbied!” ja ta laskus üksikasjalikku kirjeldusse oma nukuunenäost, kui ma teda riietasin. Kui ta lõpetas, alustasin ettevaatlikult.
“Tead, kes täna tuleb?” Meredith vaatas mind oma peegli eest. “Lauri tuleb täna,” jätkasin, kui ta juukseid kammisin.
“Kes Lauri on?” Muidugi. Tema ei tea ju Laurit. Lauri ei olnud kunagi siin käinud ja Meredith oli väga beebi, kui me seal käisime viimati. Või noh. Kui vanemad seal viimati käisid.
“Üks meie sugulane Eestist, kes meile elama tuleb nüüd.” Meredithi silmad tõmbusid veidi vidukile.
“Kas ta tuleb lennukiga?” Ise viiene, aga nii terane. “Kas sa lähed talle sinna järgi?” Oeh, kui ta silmad juba nüüd märjad on, siis ma ei kujuta ette, mida ta teeb, kui ta päriselt teada saab.
“Jah. Aga ma olen väga vähe aega ära,” isegi kui ma teadsin, et lohutamine ei aita, siis üritada ju võib. “Ma toon sulle midagi head poest? Tahad?” Ja isegi, kui ma teadsin, et see ka ei aita, siis ma ikkagi moosisin.
“Ei. Ma tahan sinuga kaasa tulla.” Jah. Aga ma teadsin, mida ta veel tahab. “Kallis, sa tead, et sa ei saa ju. Minu autos ei ole nii palju ruumi. Ja kuhu ma siis Lauri panen?” Meredith saab sellest aru, ma tean, et saab. Ta on päris arukas. “Kui ma su täna ööseks enda tuppa võtan, kas sa siis lubad, et sa oled emmele kodus hea laps ja ei nuta?” Ma teadsin, et see on see, mida ta tahtis.
“Olgu.” Mulle meeldis, kui ta naeratas.

Meredithi juures läks mul pool tundi aega. Aga ma saan hakkama. Nüüd on vaja veel end korda teha minekuks. Juuste kammimine on suht mõtetu, sest mu tibul pole katust ja juuksed lähevad niikuinii taas sassi. Aga ikkagi. Endal on parem tunne siis. Ja siis on vaja ainult kott veel korda panna. Mida mul üldse vaja on? Auto dokumendid, raha, võtmed, kamm… Jah. Nüüd on kõik hädavajalik olemas. Kuna ma tahtsin veel poodi ka minna enne lennukile vastu minemist, peaksin vist minema hakkama. Jah. Josephile ja Meredithile ütlesin tšau ja nüüd siis lähen.
Hihii! Mu oma kollane iludus. Mu oma ilus kullakallis kollane Ford. Lauri, oota veidi. Varsti saad ka sina minu iludusega sõita.

***

Ps. Te ei peagi aru saama kõigest. Veel. : D

Pole kommenteeritud Digg this

Pole veel kommenteeritud. Ole esimene.

Jäta kommentaar