totu

Yuck! “Vabandage,” ma müksasin meest kergelt. Ja muidugi. Ta ei liiguta. “Vabandage!” Miks ma praktiliselt karjuma pean? Mm.. Ma sain mingi kõva kõrvakuulimsega tüübi endale veel siia. Aina paremaks läheb. Õu! Mis asi see on? “Ära ilasta mu peale!” Ja ma olen oma margi täiesti maha teinud. Sellest ei piisanud, et ma alguses trepil libastusin ja alla lendasin. Nüüd ma röögin lennukis! Oot. Kui paljud must üldse aru said? Hmm… Need seal ees raudselt said. A vahet pole. Vähemalt ärkas ilalõug üles.

“Vabandage, istuge palun tagasi,” see kena stjuardess räägib minuga jälle. Võta enda aju nüüd kokku, mees! Millal ma püsti tõusin? Ahjaa. Siis kui ma karjusin. “Me hakkame kohe maanduma.”

Lõpuks. See kaks tundi on liiga pikad olnud. Eriti kui sa istud ilalõua kõrval.

Ja nüüd ma olengi väljas. Vabadus! Mitte päris. Veel on vaja võtta oma kohver ja leida Sarabeth. No… Ma loodan, et ta teab seda lennujaama paremini. Let’s go with the flow. Kohver käes, astusin siis välja. Mitte päris välja välja, aga nagu… Sealt ruumist ära. Ja kus on Sara?

“Lauri!” kilkas Sarabeth. Ma ei näinud teda alguses. No muidugi. Ta tuli mu selja tagant.
“Sara!” juba ta kallistaski mind. Oi, kui hea oli teda jälle näha. No ega ma veel ei näinud teda. Aint ta juukseid.
“Sa oled nii pikaks kasvanud! Mis sul viga on?!” Meil Saraga oli diil, et ma ei kasva temast väga palju pikemaks.
“Juhtus nii. Mina ei ole süüdi.” Nüüd ma siis nägin teda ka. “Ega sa ise ka just lühem pole,” hakkasin kohe vastu süüdistama.
“Lühem ikka, kui sa! Ja liiga palju lühem. Reetur selline!” tüdruk tegi enda olen-solvunud-aga-tegelt-pole nägu. See pani mind naeratama.
“Kus su ülejäänud pere siis on?” küsisin ja vaatasin ringi. Ei tundnud nagu Rachelit ära.
“Kodus,” ta lausa säras. “Ma sõitsin!” Vot see pani mind imestama.
“Kas me lähme… bussia? Rongiga?” Ta ei oska ju ise sõita. Või oskab?
“Ei, totu! Me sõidame minu autoga! Saad aru, ma sünnaks sain!” Liikusime ukse poole juba ja ma mõtlesin, et huvitav, kas ma ka omale load saaks siin. Eestis jäi aega väheks.
“Missugune?” Mind on alati autod huvitanud. Soo eripära?
“Kollane,” Doh. See ütleb mulle nüüd palju. Tegin eyerolli. “Ära tee sellist nägu! Sa ei küsinud mis marki! Sa küsisid missugune. Ma ütlesin kollane. Aga kui sa tahad marki teada, siis nii küsigi.”
“Mis marki siis? Algul oleks pidanud ka ikka aru saama,” jõudsime välja ja päike paistis ikka veel. Parim!
“Ford Mustang GT. Kollane nagu ma juba ütlesin ja pehme katusega kabriolett.”
“Wou!” Ma ei suutnud ennast takistada. “Kena tundub.”
“Näeb välja kenam, kui rääkida,” ta pilgutas mulle vandeseltslaslikult silma ja vedas mind üle parkimisplatsi. Ja siis ma nägin seda. Jah. Ilus auto. Aga ma poleks kollast valinud. Punane ehk. Või must. Aga mitte kollane. Naeratasin siiski, sest Sarabeth oli oma auto üle väga uhke.
“Pane oma kohver taha pagassi,” ta võttis välja võtmed ja isegi need olid kollased. No jeez! Aga tegin nagu kästud. Ja siis hakkasimegi sõitma. Parklast välja ja Sarabeth oli oma tavaline lobisev plika, kellena mina teda teadsin.

“Tead, su tuba pole veel valmis. Ma hakkasin vannituba ehitama, aga need plaadid olid valed ja siis ma pidin need tagasi saatma. No on jorsikari!” Muidugi peab üks korralik autojuht ka vahepeal teisi autojuhte sõimama.
“Misasja?!” nüüd alles jõudis kohale. “Sa hakkasid vannituba ehitama?” ta ei saanud mu imestunud näost aru. Ma pöörasin end tüdrukule otsa vaatama. “Sina hakkasid vannituba ehitama? SINA hakkasid vannituba ehitama?” ma tundsin, et ma vahin teda suu lahti, aga ma ei saanud seda kinni panna.
“No ära vingu! Ega ma nii halb ehitaja ka pole! See on lihtsalt midagi, mida sa pead oskama, kui ema on tuulepea, kes tihti asju laamendab ja isa kunagi kodus pole. Ja kui sulle ei sobi, siis koli mujale.” Nüüd ma tõesti riivasin ta tundeid. Fakk.
“Ma lihtsalt mõtlesin, et misajast sina ehitad?” ausalt. Ma ei valeta. Viis aastat tagasi, kui ta viimati oli käinud mu vanaema juures, ei osanud ta haamrit käeski hoida.
“Ma õppisin selle ära peale seda, kui ma su vanaema juures enda näpu pooleks lõin,” tüdruk itsitas kergelt. Ja siis ma avastasin, et ma istun jälle normaalselt. “See tegelt on päris lahe oskus. Sa ei kujuta ette, kui palju ma juba ehitanud olen! Ma ehitasin ühest meie külalistetoast raamatukogu, sest mu tuppa ei mahtunud enam ära. Ma võtsin selleks küll kõige väiksema toa. Siis ema ei saanud sellel ajal viriseda, et ta ei saa oma olematuid külalisi kuskile panna. Ja ometi on tal veel nii palju tube enda poole peal! Ja siis ma ehitasin ümber Meredithi kapi. Nüüd on see viieaastasele mugavam veits. Ja… Ma mõtlen. Ahjaa. Keldrist sai kinoruum. Keegi seda niikuinii ei kasutanud ja no mulle meeldivad filmid.” Ma jälgisin tüdrukut imestunud näoga.
“Päriselt?” ma ei suutnud oma imestust varjata.
“Ei. Mängult,” ütles ta irooniliselt. “Muidugi päriselt! Ma pidin oma energia kuhugile rakendama ju!” Ei no… See tüdruk on… Wou.
“Oot. Aga miks ma omale oma vannitoa saan?” see oli tõesti kahtlane. Kodus oli meil üks ja see oli kõik.
“Ega sa ei saa ju igavesti mu omas kämpida,” tüdruk pööritas silmi. “Ja pesema sa ju pead! Muidu lendad tänavale!” tõsine ähvardus.
“Ok,” ma ei osanud muud öelda.
“Muide. Sisse saad kolida umbes… Teisipäeval. Su toas on ka veel mingi päevane töö vaja teha. Sellised kergemad asjad. Kardinad, linad. Noh selline väike asi.” Kui ma nüüd õieti mäletan, siis täna on laupäev. Kui ta ütles, et päevane töö, kas ma siis ei peaks mitte esmaspäeval sisse kolima? Parem küsin.
“Miks teisipäeval, kui homme on pühapäev ja siis ma saaks sind isegi aidata ja siis saaks ju võib-olla isegi varem?” ma ei tahtnud teda eriti vihastada. Igaks juhuks.
“Ahjaa. Sa ei teagi ju,” ta naeratas omaette. “Pühapäeval ma ei tee mitte kunagi mitte midagi teiste heaks. Pühapäev on minu päev.”
“Mismõttes ‘sinu päev’?” Ma ei saanud päris täpselt aru.
“Selles mõttes, et pühapäeva hommikul ma tõusen üles, panen selga jooksuriided, jooksen oma iPodiga seitse kiltsa tennise saalini. Kui Helen ka tuleb, mängime tennist, kui Helen ei tule, siis mängin squashi. Mingi tunnike või nii. Siis seal samas jõusaalis teen jõudu ka veitsa. Siis jooksen kuus kiltsa teist kaudu koju, siis ujun, ja siis pesen. Ja maskitan ja igast sellised asjad, mis sind tegelt ei koti.” ta rääkis seda kõike nii vabalt. “Tahad ka tulla?”
“Ma ei tea. Ma arvan, et homme veel mitte. Kerge väsimus on peal alles.” Mõni teinekord lähen ma kindlasti.
“Eks sa ise tead. Kuigi jah, homme pidin ma niikuinii Heleniga minema,” me olime kuskil kiirteel juba. “Ära muretse, enam ei ole kaua. Mingi tunnike aint. Süüa tahad?”
“Mm… Jaa. Ma ei ole täna söönud,” nüüd tundsin, kuidas mu kõht tühi on.
“No siis läheme kõigepealt sööma ja jõuame pool tundi hiljem koju,” tundus, et see mõte meeldis talle ja varsti keerasimegi kuskile kaubanduskeskuse parklasse. “Mida sa süüa tahad üldse?”
“Ma ei tea. Midagi head,” tundus, et hetkel läheb kõik alla.
“Siis sööme burksi, sest minul on juba kaks nädalat burksi isu. Ma tean siin lähedal ühte kohta, kus on rämedalt head burgerid lihtsalt,” ta võttis oma koti ja astus autost välja. “Käime enne siit poest korraks läbi. Neil ei ole seal seda jooki, mida ma juua tahaksin.”
“Ämn. Mida sa jood siis?” ma ei tea miks, aga mu mõtted viisid mind kohe alksile. Aga seda ta ometi ei joo, sest me oleme autoga ja mina ei julge siin veel sõita. Eriti veel autoga, mida ta ilmselgelt armastab.
“Seven Upi,” ütles ta lihtsalt, lasi autole katuse peale ja pani alarmi alla.

Kõndisime ühte suurde toidupoodi. Ega siin palju muid poode polnudki. Lihtsalt kohutavalt palju süüa. Sarabeth ilmselt teadis, kuhu ta läheb, sest ta võttis ukse kõrvalt vaid väikse korvi ja manööverdas ennast mulle tundus, et poe teise otsa. Seal ladus ta korvi limpsi täis.

“Ämn. Janune?” küsisin pilkavalt. Ta vaatas ainult mulle otsa näoga, nagu ma oleks idioot ja ütles:”Mu kodu juures poes seda pole ja ma tarvitan seda palju. Ega see ei tähenda, et ma selle kõik täna ära joon. Kuigi ma ei välista midagi.”

Varsti sõime me tõesti häid burkse ja rääkisime mu toast.

“Sulle ju meeldib sinine ja must ja valge, eks?” küsis ta nagu muuseas. Mind panid värvid imestama.
“Nii patrioot ma ka ei ole,” ütlesin ja kujutasin ette tuba, kus igalpool oleks eesti lipukesed. Tüdruk vaatas mulle vaid imestunud näoga otsa ja hakkas siis naerma.
“Ma unustasin täiesti ära. Aga ei. Mitte midagi sellist. Lihtsalt. Põhivärvid sattusid need.”
“Elan üle arvatavasti,” pean elama.
“Muide. Kus sa täna kämpida tahad? Meie uued külalistetoad garaaši kohal on alles pooleli ja nendes teistes tubades on lihtsalt kohutav konditsineer. Mer lubas täna minu juures sliipida, nii et tema tuba on vaba. Aga muidugi on ka minu toa diivan. Selles suhtes vali. Kas sa magad barbie-hellokitty teemalises toas või siis mu diivanil?” Mitte mingit dilemmat pole.
“Su diivanil,” ütlesin kindlalt.
“Seda ma arvasingi.”
Söödud-joodud, sõitsime edasi. Varsti olime mingiti väravate ees ja Sara otsis oma kotist midagi. Võtit, nagu ma hiljem aru sain. Või siis pulti. Ja me sõtsime väravatest läbi. Veel pool kilti ja me olime maja ees, mis oli selline maja, mis oli suur ka ilma teise korruseta. Beth viis mu tuppa ja enne kui me kedagi nägime olime me tema toa ukse taga.
“Mm… Ma pole ammu koristanud,” ütles ta vabandavalt ja avas siis ukse. Tuba oli suur. Ja kunagi olid seinad olnud vist heledates toonides. Aga piltitde alt ei paistnud välja. Kummagil pool seina olid uksed. Üks oli arvatavasti kapp, sest selle ukse ees vedelesid ikka veel riided. Teine siis vist oli vannituba. Suure akna all oli voodi. Suur voodi. Uksest vasakul täpselt teisel pool tuba voodist, oli minu ‘voodi’, ehk siis must nahkdiivan.

“Ma tegin vannitoas ühe riiuli tühjaks, sinna saad paariks päevaks oma asjad panna. Siis… Kapis ma teen ka kohe ühe riiuli tühjaks.” ta kõndiski selle ukse juurde, mida ma kapiks olin pidanud. “Ma arvan, et paar päeva võivad mu kampsunid T-särkidega riiulit jagada.”
“Ma arvan, et aitäh,” ütlesin ja viisin oma kohvri sinna. “Ma pakiks pärast poole lahti. Praegu tahaks pessu.” Tüdruk juhatas mu vannituppa ja näitas mulle mu riiulit, andis mulle mingi valge rätiku igaks juhuks, nagu ta ise ütles. Siis läks ta ise tuppa tagasi ja lükkas ühe seina eest peegli ja astus enda arvuti juurde. Ma ei suutnud imestust maha suruda. “Wou,” ütlesin vaikselt ja võtsin kohvrist mõned riided, et ei peaks pärast pool-alasti ringi tatsama.

“Ma teen sulle voodi ära, tahad? Peale pesu läheme vaatame Mer’i, Joe’d ja ema ja siis saad magama minna,” nõustusin plaaniga ja läksin pessu.

Pärast kohtusin Meredithiga, kes oli lõbus viieaastane tüdrukutirts. Joseph oli… No kahekuusete keelt ma ei räägi ja ma ei ole kindel, kas ma meeldisin talle. No nutma ta ei hakanud, ilastas ainult. Rachel oli lõbus. Täpselt selline nagu ma teda mäletasin. Siis saatis Sara mu magama ja väsinuna langesin oma diivanile ja magasin peaaegu silmapilkselt.