totu

“I’m just a little bit caught in the middle, life is a maze and love is a riddle.” Hah! you got that right! Riddle on ta nüüd kohe kindlasti! Millega ma sellise asja ära teenisin? Mida ma valesti tegin? Minu täiesti tavaline käitumine ju! A ei. Temal on vaja näkku peksta. Ta teab, et Lauri on mu sugulane. Ta teab, et ma teda armastan… Vist. Ma loodan, et ta teab. A noh. Oma süü.

Mis ajast on vannitoa põranda plaatimine nii raske? Võib-olla alates sellest, kui ma seda esimest korda teen. Aga ma pean ju kuidagi hakkama saama. Lauri tahaks juba sisse kolida. Ma tean, et mu diivan pole üldse kõige mugavam magamisase. Aga ma ei saanud teda ju lasta mingisse poolikusse tuppa. See on lihtsalt… Ebaviisakas.

Õu. Miks need valged kandilised asjad on? Ma näen kindlasti välja nagu mingi juhmard neid asju vahtides. Ma juba tunnen seda. Naerma ajab. Mm… A kui ma paneks siia nurka selle nurgelise asja. Selle vastu siia plaadi, plaadi nurkadesse jälle need valged asjad, järgmine plaat. Jah! Jess! Siis ma saan siia vahele seda möga toppida ju nüüd! Great success! Yuck. Miks see möga niiviisi määrib?

Jeesh! Ma oleks peaaegu valesti teinud. Oleks ennast vannitoa tagumisse otsa kinni jätnud. Olen andekas, mis seal ikka. Nii… Vuuk, märja lapiga üle… Noh. Las ta nüüd kuivab siis.

Huvitav, mis Lauri teeb… Eks ta uurib ise oma tahtmist mööda maja. Edu talle sellega. Mis mul veel üldse teha on? Kardinad, voodipesu, vaibad, tilluke mööbel… Ahjaa. Voodi peaks ka kokku panema. Ütleks, et tund aega veel… Umbes. Eks näis. Ei. Kaks tundi kindlasti.

Aua! Ma ei tohi vihaseks saades jalaga vastu seina lüüa! See teeb haiget! Skruuuw! A fakk noh, Russel ajab mind nii närvi! Kuidas ta ikka saab sellist juttu ajada mulle? Mis mõttes nagu? Ah pekki temaga. Mul on voodi vaja kokku panna.

Hmm… Kas vaipa on mõtekas panna voodi alla? See ju kogub seal ainult tolmu ja siis Lauri hakkab aevastama ja aevastab oma ajud välja ja mina jään süüdi. Nii on. Vaibad ei käi voodi all. Vaibad käivad… Kuhugi mujale.

Kas kardinad võivad vastu maad olla? Ma arvan, et võivad. Aga mitte palju. Muidu nad lähevad alt rõvedaks ja siis tuleb neid nii tihti pesta ja igast kammi veel. Ma pean siiski kardinapuu veidi ülespoole panema. Lihtsalt… Kaks-kolm senitmeetrit.

Viimane lihv veel nüüd. Vannituba tuleb üle tõmmata, voodiriided vaja paika panna, aknad tuleb pesta. Ja oi, siin on palju mida pesta! Miks ma valisin rõdule french window stiilis ukse? No eks ikka selle pärast, et need on palju ilusamad, kui mingid tavalised.

Pff. Pool tundi pese mingit vannituba ja teine pool tundi aknaid! Ma lähen hulluks! Ja õues on nii kena ilm! Peaks Heleniga midagi tegema täna võib-olla. Oleneb, palju mul aega läheb. Pekkiiiii. Ma pean ju Russeliga ka rääkima. Argh… Kõigepealt helistangi temale.

“Hallo.”

“Tšau!”

“Tšau,” oh, the happy voice!

“Mis teed?”

“Miks küsid?”

“Ei või või?”

“Ma ei saa aru, miks see sind kottima peaks. Sa pidid ju tuba ehitama täna.”

“Ma sain just valmis.”

“Good for you!” Miks ta minuga sellisel häälel rääkima peaks?

“Ikka jah. Kuule. Mis sa täna õhtul teed?” Ta ei saa ju sellele häälele vastu panna.

“Vaatan telksi ja söön pitsat. Mis siis?” Või siis saab.

“Ma mõtlesin, et saaks kokku kuskil, räägiks asjad ära… Selgeks noh.”

“Mis asjad?”

“Need asjad, et miks sa minu peale pahane oled,” ja ma arvasin, et see oli niigi ilmselge. Arvan uuesti siis.

“Miks sa arvad, et ma sinu peale pahane olen?”

“Jeesh! Näiteks see, kuidas sa täna hommikul kõne lõpetasid lambist…”

“Mul sai aku tühjaks.”

“Ja mina olen Barack Obama!”

“Kuidas on olla USA president?”

“Ah. Ära hakka ajama. Sa oleks võinud siis tagasi helistada. Kasvõi tavatelefonilt!”

“Mm… Oleks.”

“Sa siis ei taha täna kokku saada?”

“Tegelt tulevad täna Chris ja Greg mu poole,” ma ei saa aru miks nad läbi saavad? Ta käib hoopis teises koolis ja vanemas klassis, kui Chris ja Greg! Ja Greg on pealegi Connori parim sõber!

“Aa. Aa…”

“Mis on?”

“Ma lihtsalt… Ei midagi.”

“No räägi ära.”

“Ei ole enam midagi. Ma helistan Helenile või midagi.”

“Ok.”

“A mis sa homme teed? Räägime homme siis?” Ma ei saa praegu ju pisardama hakata!

“Davai. Ma tulen mingi kahe ajal su poole ja siis lähme kuskile?”

“Olgu. Näeme siis.”

“Kas sa nutad?”

“Ei. Tolmune on siin lihtsalt. Plaatisin ju.”

“Aa. Ok… Et siis näeme homme.”

“Ok. Tšau.”

“Tšau.”

Ja nüüd pisarad voolake! Täpselt nii nagu mina siia ukse kõrvale maha voolasin! Ma ei saa sellises seisukorras Helenile helistada. A kell on juba kaheksa, ma pean seda nüüd tegema. Muidu ta juba hakkab midagi tegema ja ei tule siia.

“Helen.”

“Sarabeth?”

“Kas sa saad siia tulla?”

“Kas su uks on lahti?”

“Lauri teeb.”

“Näeme kümne minuti pärast umbes.”

“Kallis oled. Näeme!”

Helen on nii hea! Ma parem ajan ennast oma tuppa. Ma ei tea, kuidas Lauri oma tuppa saab aga noh. Küll ta hakkama saab. Võib-olla Helen ütleks talle, et ta võib?

“Helen,” alustasin taas.

“Jah? Kas sa tahad, et ma toon sulle midagi?”

“Ei.  A kui sa tuled, siis ütle Laurile, et ta tuba on valmis ja ta võib minna.”

“Ok. Saab tehtud.”

“Aitäh. Näeme.”

“Bye.”

Ma armastan Helenit. Aga ikka oma toas on parem pisardada.

4 kommentaari Digg this