totu

Just another Blogi.ee weblog

Kuues.

[Ehk siis samal ajal Lauri.]

Naljakas on siin üksi olla. Harjumatu kuidagi. A nii ongi ehk parem alustada oma ringkäiku.

Esimene tuba, kuhu ma sattusin oli köök. Siin ma juba olin käinud. Keskel saareke köögipinnaga, ümber toa köögikapid üleval ja all. Akna ees kraanikauss ja selle kõrval kohe pliit. Siis veidi tööpinda ja külmik. Ahh, külmik. Ringkäigu jaoks võtan pudeli vett kaasa. Tume tegelt sobib sellesse kööki. Muidugi ei ole ma mingi arhitekt aga iseenesest on kena vaadata.

Köögist viib ukseava söögituppa. Ma ei ole siin kunagi söönud. Suur ristküliku kujuline laud keset tuba, kummagil pool pikemas osas kuus tooli ja otsades mõlemas üks tool. Ja seina ääres kapp arvatavasti piduliku serviisiga. Või kuidas iganes nõusid nimetatakse. Toa üks sein on klaasist uks, mis viib välja. Loogiliselt võttes muidugi välja! Kuhu siis veel, eks? Väljas on mingi selline… Veranda moodi asi. Ka väikese laua ja paari tooliga. Ilmselgelt mingi hommikukohvi tüüpi asi.

Söögitoast ja köögist on vaid väike maa elutoani. Need on tegelt enam-vähem koos. Väike nurk on tehtud sinna vehele, et nad täiesti ühenduses pole aga peaaegu. Elutuba on… Suur? Sealt viib uks esikusse ning sealt õue. Elutoas on väike kohvilaud, kaks diivanit, kolm tugitooli, suur plasma telekas, sektsioon kapp. Huvitav, miks siin DVD mängijat pole? Ahjaa. Beth ju rääkis midagi kinosruumist või mis iganes asi see ka pold.

Jeesh! See oleks mul nüüd küll südame seisma pannud. A noh. Eks ma pean ära harjuma selle uksekellaga.

“Jah?”

“Kellega ma räägin?”

“Lauriga. Kellega ma räägin?”

“Russel. Kas Sara on seal?”

“Mm… Mõnes mõttes…”

“Lase mind sisse.”

“Dvai,” ja vajutasin nuppu.

Varsti veeres maja ette tume maastur. Kas kõigil siin on sellised vä? Parem lähen välja vaatama.

“Hei,” alustas ta juttu. “Ma olen Russ, Sara poiss. Või noh. Vähemalt ma arvan nii.” Russel oli minust natukene pikem. Mingi sent või kaks. Üpris kõhna kehaehitusega aga siiski tundus üpris tugev.

“Jou, ma olen Lauri. Sara sugulane,” vastasin ükskõikselt, sest auto mu ees oli liiga kena.

“Kena, eks? Sünnipäevaks sain. Kaks aastat vana, aga ikka nagu uus.”

“Väga kena. Kuidas sõita ka on?”

“Väga hea. Üllatav on see, et ikka veel on ta võimeline kiiresti sõitma ja mitte lärmama samal ajal,” ma ei märganudki, millal ta mu kõrvale tuli.

“Mm… Aga ta ei ole ju vana ka samas. Ehk veel jaksu on.”

“Ma loodan, et peab ikka veel mõne aasta vastu.”

“Seda küll. A kuule. Tahad sisse tulla? Ma ei tea, kuidas siin käib aga mu arust on ebaviisakas niiviisi väljas seista.”

“Davai, lähme sisse siis,” läksime mõlemad sisse.

“Tahad juua ka midagi?” Küsisin Russelilt oma veepudelit märgates.

“Ühe vee võtaks küll,” tõin talle külmkapist vee.

“A sorri, kui ebaviisakas olen, a mis sind siis siia tõi?” Küsisin, kui istusime juba korralikult diivanil.

“Ei ole ebaviisakas. Ma lihtsalt… Meil oli hommikul Saraga väike arusaamatus. Mõtlesin, et räägiks ära temaga asjad.”

“Aa! Ma kuulsingi, kuidas ta hommikul telefoniga rääkis.”

“Mm… Vabandust, kui üles ajasin.”

“Ei ajanud.”

“Kus Sara on üldse?”

“Ehitab mu tuba. Ma arvan, et on parem, kui sa teda praegu ei sega. Ma arvan, et see ei meeldiks Sarale ja ma tahaks ka juba diivanilt välja kolida.”

“Mhmh. Ta on täiega omas maailmas, kui ta ehitab.”

“Ma usun. Ma pole kunagi näinud, ma ei oska kaasa rääkida.”

“Ma ka pole näinud. Aga mingi nädal aega tagasi helistas mulle keset ööd, et küsida kui paksult tuleb panna tapeediliimi,” naeris Russel. Liitusin temaga. “Tegelt on tal raamatutega sama moodi. Kui talle ikka miski meeldib ja ta sellesse süveneb, siis on lootustandvam lambiga vestlust aretada.”

“Seda ma olen näinud jah. Paar suve tagasi, kui ta meil käis.”

“Mm… Tegelt ma siis lähen. Ma arvasin, et ta ei ehita ikkagi täna. Mõtsin, et äkki ta niisama ei taha minuga rääkida.”

“Ok. Kas ma ütlen talle pärast midagi edasi ka?”

“Mm… Ei ole tarvis. Sa ei pea isegi ütlema, et ma käisin. Ma räägin temaga siis hiljem… Või homme.”

“No davai.”

“A edu sulle. Näeme veel kunagi. Ma arvan, et sa hakkad meie seltskonnaga hängima ja siis me näeme veel teineteist palju.”

“See oleks päris fun. Oli tore sinuga tuttavaks saada,” vahetasime veel telefoni numbrid ja siis ta läks. Sain rahulikult maja edasi uurida.

Esikust viis kolm treppi. Kui ma seisin seljaga ukse poole, siis vasakult läks üks üles. See viis Sara ja minu toa juurde. Sealt viis ka üks kohe alla. Sinna otsustasin hiljem minna. Hetkel suundusin paremalt üles. Trepp oli avar ja seintel olid perekonna pildid. Klišee. Üleval oli üpris pikk, hele koridor nelja tumedast puidust uksega. Neist teadsin kõiki. Üks viis Racheli tuppa, üks Joe tuppa, üks Meredithi tuppa ja üks oli lisavannituba. See oli Meredithi ja Joe oma. Vahet pole, et Joe ei kasutanud seda veel. Mõte jääb.

Ja ega selles koridoris rohkem polnudki midagi. Ainult lõpus, kus oli Racheli ja Alexi tuba, oli nurk vasakule ja sealt viis suur klaasist uks verandale, kust läks trepp õue, mänguväljaku juurde.

Astusin alla tagasi ja ümisesin omaette. Ei läinud veel siiski trepist kõige alla. Lihtsalt esimesele korrusele paremat kätt. Siin olid kõik toad enam-vähem ühesugused. Kõik olid külalistetoad. Voodi ühe seina ääres, kummut, aken. Koridori lõpus oli suur vannituba.

Läksin teisele poole esimesele korrusele. Esimene uks, mille avasin oli WC. Selline väike. Tavaline ühiskasutatav lihtsalt. Valged plaadid maas, valge pott, kraanikauss, peegel. Selle ukse vastas oli teine uks. See oli kellegi kabinet. Suur laud seinast natukene eemal, selle taga suur ratastega nahast tool, laual lamp ja arvuti koos printeri ja skänneriga. Toa nurgas oli koopiamasin. Ukse vastas seinal oli riiul paljude erinevate kaustadega ning sein, kus oli uks, olid pildid. Arvatavasti oli see Sarabethi isa tuba, sest pilte oli siin kõigist. Naisest ja lastest eriti. Olid ka vanad pildid. Arvatavasti tema vanemad ja/või vanavanemad.

Vetsu uksest järgmine uks oli muusikatuba. Ma arvan. Siin olid erinevad instrumendid ja palju plaate. Seinal oli moodne muusikakeskus, selle ees veel DJ pult. Muusikat oli igasugust. Terve toa tagumine sein oli CD’sid täis.

Selle ukse vastas natukene eemal oli raamatukogu. See oli üpris tume ja jahe ruum. Mitte küll külm ja pime, aga tume ja jahe kindlasti. Raamatuid oli lisaks seinaäärsetele kahele veel viis keskel. Mulle tundus, et see raamatukogu siin on varustatud paremini, kui mu vana kooli oma. Kõndisin veidi raamatute vahel ringi ning nägin ust, mis viis ühte teise tuppa. Seegi tuba oli pime. Kuni ma ukse avasin ja tuli põlema läks. Arvatavasti oli see tuba lugemissaali eest, sest siin oli laud, paar puust tooli selle taga. Ka oli üks diivan, paar sellega kokkusobivat tugitooli. Üks võrkkiik, üks laest rippuv korvtool, mõni kotttool ja mõned korvtoolid. Kuna ma pole kunagi eriti lugemist nautinud, kustutasin tule ning läksin minema. Valmistusin keldrisse minema. Keldris oli kaks ust. Üks neist viis veinikeldrisse. Suured riiulid olid veini täis. Nagu mingis filmis. Lahkusin.

Avasin teise ukse. See tuba oli juba suurem. Ühes toa otsas oli suur valge lina. Ja terve tuba oli täis mugavaid tugitoole. Oli isegi paar diivanit. Kõik näoga ühes suunas. See oli kinotuba. Toa teises otsas oli sein ja selle seina sees oli uks. Läksin ka sealt sisse. Seal asetsesid projektor filmide näitamiseks, riiulid sadade filmidega ning popkorni masin. Ma arvan, et kinosse ma ei pea minema. See on kodus olemas ju.

Hakkasin taas trepist üles minema, kui kuulsin jälle uksekella. Seekord juba teadsin, mida teha.

“Jah?”

“Tere. Sa oled Lauri jah?”

“Jah.”

“Ma olen Helen. Sara kutsus mind. Lase sisse.”

“Jah.”

Vajutasin nuppu ja astusin taas välja. Varsti tuligi Helen. Ta oli umbes Sarabethi pikkune. Sale kehaehitus, blondid juuksed… Ühesõnaga kena.

“Tere.”

“Heips.”

“Kuule. Sara käskis öelda, et su tuba on nüüd valmis ja sa võid minna. Ja ma arvan, et oleks parem, kui sa teda täna ei segaks,” seda öeldes oli ta juba jõudnud mu juurde.

“Päriselt?”

“Jah.”

“Wow. Lahe.”

“Eks ikka jah. Ma nüüd lähen Sara juurde siis.”

“Davai. Ma tulen koos sinuga. Lähen vaatan oma toa üle.”

“Mm… Ok,” kõndisime vaikuses. Selle murdis Helen.

“Mis sa siis täna tegid, kui Sara ehitas?”

“Uurisin maja.”

“Hmm… Garaažis käisid?”

“Ei ole veel käinud. Kust sinna saab?”

“Köögist.”

“Imelik. Ma seal küll ühtegi muud ust peale söögitoa oma ei näinud.”

“Pff. Ega see polegi köögist otse. Kõnnid läbi köögi natuke. Tuleb üks koridor, seal on kaks ust, üks viib maja taha kossplatsi juurde, teine garaaži.”

“Aa. Ok. Ma siis lähen vaatan enne, kui oma tuppa lähen.”

“Olgu.Võib-olla näeme veel kunagi.”

“Arvatavasti. Ma kolin Sarabethi klassi ju.”

“Ahjaa. Tšau!”

“Tšau,” ütlesin ning pöörasin ümber.

Kõndisin taas trepist alla, kust olin juba üles jõudnud minne ning läksin kööki. Nägin tõesti nüüd alles seda ust, mis viis garaaži ja õue. Garaažis oli Sara kollane Ford ning kaks väga kena mootorratast. Et mitte tervet õhtut neid imetlemas veeta, läksin kähku minema, et oma uut tuba uudistada.

Olin just jõudnud ühe jala trepile panna, kui uks lahti läks ja Rachel, Meredith ja Josephit kandev Alexander uksest sisse astusid.

“Tšau, Lauri!” Hüüatas Mer kohe ja jooksis mu poole. Püüdsin ta kinni.

“Tšau pisike. Kuidas läheb?”

“Vaata! Me tõime issi koju!”

“Jei!” Siis hakkas perepea rääkima.

“Tule istu korraks elutuppa, Lauri,” tõstsin Meredithi endale kukile ning kõndisin teiste järel elutuppa.

“Issi! Issi! Me käisime eile Lauriga poes!”

“Väga tore, kullake. Istu, istu, Lauri,” istusin.

“Nii et sina siis elad meil paar järgmist aastat.”

“Jah. Plaan oli.”

“Normaalne,” siis sekkus Rachel vahele.

“Kuule, Lauri. Kus Sara on?”

“Ta on oma toas Heleniga. Lõpetas just natukene aega tagasi mu toa ehitamise.”

“Aa. No siis mine vaata seda. Kas keegi süüa tahab enne?” Alexander vastas.

“Ei. Me just sõime ju. Nüüd tahaks ainult korralikult puhata,” nõustusin temaga. Kuigi polnud päev otsa peaaegu midagi söönud.

“Olgu siis. Lauri, kui sa midagi tahad, siis sa saad ju ise kätte, eks?”

“Ikka jah.”

“Olgu siis. Me siis lähme magama kõik. Tule nüüd Lauri otsast alla, kullake,” Rachel võttis mult Meredithh’i kukilt ning Alex võttis Joe jälle turvahälliga kätte ning nad läksid minema.

Ma läksin kööki ning sõin veidi. Siis, kui tundus, et kõht on täis, läksin veepudeliga lõpuks oma tuppa. Sarabethi toast kostus vaikselt muusikat. Mu toa uksel oli kiri.

Heips, Lauri.

Sain su toa valmis ja vedasin kõik asjad sisse. Lasen sul üksinda oma tuba avastada. Ole vannitoas ettevaatlik, vuuk ei ole veel paaris kohas võib-olla täiesti kuivanud.

Hommikul näeme!

-SB.

Võtsin kirja ukselt maha ja avasin ukse. Jäin uksele seisma. Lihtsalt ei suutnud edasi astuda. Toa paremas nurgas ukse vastas poolse seina ääres oli voodi. See oli suur kaheinimese voodi. Voodi oli üpris kõrge ning sellel oli satiinist playboy jänku voodipesu. Ühel pool voodist oli öökapp äratuskella ja kahe puldiga. Üks pult kuulus telekale, mida ma ei näinud ja ma ei olnud päris kindel, mille jaoks see teine pult oli. Küll on aega seda uurida. Vaatasin veel toas ringi. Voodi peatsis oli seinamaal. Minu nimi Grafitis. Seinad üleüldiselt olid mustad. Maal oli sinise ja valgega. Kartsin, et tekitab mingi eestimaise patriootliku tunde aga seda ei olnud. Üks liuguks viis mu vannituppa. Vannitoast läks uks ka riietekappi. Sara oli mu kohvri asjadega juba siia vedanud. Pidin need vaid lahti pakkima.

Vannituba oli väga lahe. Põrand oli mustadest kahhelkividest ning seinad olid tumedat taevasinist värvi. Ka kraanikauss ja selle alune kapp olid mustad. Vann ja dušikabiin olid ainukesed valged asjad siin. Isegi rätikud olid tumesinised.

Astusin tagasi oma tuppa. nüüd alles märkasin, et ukse ees maas oli suur valge angoora vaip. Ja ukse kõrval oli valge nahkdiivan. Vannitoa liugukse kõrval viis klaasist uks rõdule. Rõdul oli paar välitooli ning väike laud.

Astusin oma tuppa tagasi ning kaifisin seda hetkeks. Siis käisin duši all, pesin hambad ning läksin voodisse. Siis võtsin kätte puldi, mille otstarvet ma ei teadnud. Vajutasin ühte nuppu üleval vasakul ning kohe läks tuli põlema. Vajutasin taas ning tuled läksid kustu. Vajutasin nuppu seal kõrval ning tuled hämardusid ning muutusid erksamaks. Alles nüüd lampe vaadates avastasin, et mu lagi oli nagu tähistaevas. Isegi lambid olid paigutatud nagu tähed.

Jätsin lambid üpris hämara peale ning proovisin järgmist nuppu. Siis hakkas tööle konditsioneer. Lülitasin selle välja. Järgmine nupp pani mängima muusikakeskuse, mis oli voodi vastas nurgas. Järgmine nupp tõi voodi vastast laest alla teleka. Üks teine nupp liigutas mu voodi peatsit üles-alla. Panin kõik asjad kinni ja jäin magama.

Pole kommenteeritud Digg this

Pole veel kommenteeritud. Ole esimene.

Jäta kommentaar