Kuna minu arvuti jälle ei leidnud interneti ülesse, siis kirja panin oma tähelepanekud pühapäeva õhtul, avaldamis kuupäev on aga midagi muud.
Sellesse nädalasse jäi mul (nagu alati) palju sebimist. Nädala esimene pool olin pealmiselt koolis ja lapsega kodune ning teisel poolel käisin perega Rootsis ja nädalavahetusel veel vanematega Otepääl Tartu maratonil.
Hetkel kõige enam on emotsioonid kõrged maratoni rajalt, kuna just äsja sealt koju jõudsin. Olen alati nautinud seesuguseid rahvaüritusi, kuna eriti just siis tuleb välja meie väikese rahva ühtehoidmine, üksteise toetamine, see annab ääretult palju positiivsust ning uhkust olla EESTLANE. Inimesed naudivad suusatamist, loodust, tullakse koos peredega, nad kõik ergutavad, kõik on ülirõõmsad- ei mingisuguseid muresid ega vaenu või viha. Ma isegi suusatasin eelmine nädal Tartu maratoni Avatud Raja Naistesõidul, kus kogesin kogu seda melu veelgi lähemalt, kuna olin ju omamoodi peategelase rollis 
Kui on selline tunne, et enam ei jaksa, siis keegi ikka utstab oma ergutushüüetega ning sealt see puuduolev jõud ka tuleb. Täna raja kõrval olles ei märganud ma mitte ühtegi tigetat nägu, mida kahjuks ei saa öelda Tallinnas liikudes. Kas siis tõesti on meie pealinn nii masendav? Kui nii, siis tekib kohe küsimus, miks te kõik siis kolite Tallinnasse elama? Aga noh, see selleks, nüüd vist pisut teemast mööda põrutasin. Las see jääda.
Rootsis sõidul jäi silma rootslaste abivalmisus ja rõõmsameelsus, aeg-ajalt kohtub seda ka meie kaubandus ühiskonnas aga mitte alati. Positiivne oli ka Rootsi keskealiste müüjate väga hea inglise keele oskus. Ise kunagi kaubanduses töötades märkasin, et kui mõni välismaalane lähenes, siis teatud inimesed “põgenesid” või ei tehtud lihtsalt välja. Tegelikult on see kurb aga mida aeg edasi, seda enam muutume ka meie lääne ühiskonna poole ja küll see keele oskus ka paraneb. Vähemalt mina olen optimistlik
Kui nüüd natuke veel kiruda, siis jääb minule arusaamatuks tänapäeva laste vabakasvatus või siis lastevanemate ükskõiksus. Olles laevas lastetoas, siis elementaarne viisakus ja hoolivus jäi küll pisut soovida. Kummaline on seejuures veel see, et arusaadavalt lapsed lähevad vahest liiga mänguhoogu aga siiski, siis peaks nende vanemad olema need, kes oma lapsi pisut pidurdavad. Et nüüd minust aru saada siis tekkis selline situatsioon, kui minu pisike pooleteist aastane laps läheb trepist ülesse, et liumäest alla sõita, siis samal hetkel hakkas trepi peal umbes 7 aastane poiss jõuga trügima ja tõukama, et vastassuunas trepist alla tulla. Kui nüüd mina poleks nagu emalõvi kalevipoja sammudega kohale tormanud oleks võinud lõppeda see väga kurvalt. Sel hetkel tundsin, kuidas minus tuli välja tõeline ema kaitserefleks. Kummaline on see, et kõike seda vaatas rahumeelselt pealt aga selle poisi ema, kes ei teinud nagu asjast väljagi. Võtsin siis selgitustöö enda kanda, et edaspidi vältida selliseid situatsioone. Poiss sai nagu aru küll, et väiksematest ei saa niimoodi üle tormata, kuid kui seda ei tee tema ema, ei pruugi see lapsele üldse korda minna.
Üks situatsioon, mis pisut muigele ajab juhtus minuga trammis. Peatusest tuli peale vanem vene rahvusest proua, kellele ma istet pakkusin. Otseloomulikult ta keeldus sellest, kuna pidi väljuma järgmises peatuses. Olen suhteliselt kindel, et kui ma poleks temast välja teinud ja istet mitte pakkunud, oleks ta olnud väga solvunud ja põrnitsenud mind, et näe ei tehtagi välja. Sellega tahan öelda seda, et eakad inimesed vajavad meie tähelepanu, nad ju ka INIMESED. Märgake neid!
Sellised tähelepanekud olid mul sellel nädalal. Rõõmsa kohtumiseni