Nii, nii, seekordsed minu mõtted 
. Vabandan ette, kui ma kellelegi pisut oma jutuga haiget teen, ma ei mõista kedagi hukka, ma lihtsalt mõtlen “valjusti”. Selge on see, et inimesed on VÄGA erinevad ja kui juba mõnikord on väga raske endast aru saada, siis kuidas on võimalik kellestki teisest aru saada..? Elu on siiski ikka (veel) ilus.
Käisin ükspäev omale pesu ostmas, naised ikka teevad seda aeg-ajalt. Ostlemine (kuidagi ei paindunud kirjutama šoppamine, sellepärast ka pisut veider sõna tänapäevases kontekstis) nagu iga teinegi aga kas on kohane haarata sellesse toimingusse ka oma vastassugupoolt? Ei ole mul selle vastu midagi, kui see nö meesterahvas toetaks ja annaks nõu oma naisele/tüdruksõbrale, kuid kui inimene tolkneb lihtsalt kaasas nagu elutu olend, siis andke andeks aga saaks ju kasutada oma aega palju asjalikumalt. Nii mõnelgi tekib võib-olla küsimus, et mis see minu asi on? 
Nii kaua polegi see minu asi kuni need “olendid” häirima hakkavad. Käisin poes, kus oli lisaks pesule (e naisteosakond) veel meesteosakond, see nö meesterahvas jäi mulle kogu aeg paratamatult jalgu. See tähendab, et mina ei saanud liikuda ei ühele ega teisele poole, härra seisis kui post oma kallima kõrval ja seda ma võin nimetada juba häirivaks. Tema tegevuseks oli lihtsalt oma naise seljataga vaikivalt olla, ilma ühegi kommentaarita. Võib-olla ta ei olnud seal muidugi vabast tahtest, aga kui te olete mehed siis käituge ka mehe vääriliselt. Ärge olge tuhvlialused, pange ennast maksma! Kõike mida naine ütleb, ei pea kohe tegema või siis üks teine variant – nii suur armastus, et minutikski ei saa teineteiseta olla
Minu jutu mõte on selles, et laske hingata ja lubage ka teistel hingata. Me ei saa üksteist lämmatada, see tapab igasugused suhted.