"Südamelt Ära" » Blog Archive » Kuidas olla Õnnelik?
jaan 03

28.12.17 kell on 14.36

Inimene pidevalt otsib midagi, mitte kunagi pole ta päris rahul. Midagi oleks justkui koguaeg puudu……………. ma ütlen sulle, mis puudu on……………..vaata ometi peeglisse………….. see oled sina ise.

Mitte keegi teine ei saa sind otseselt aidata ega õnnelikumaks teha.
Nagu vanasõnagi ütleb „Igaüks on oma õnne sepp“

Kõigepealt tuleks üles leida probleemi allikas, mis täpsemalt takistab sul õnnelik olemast. Kui see on teada siis tuleb leida üles vaid inimesed ja tegevused, mis teevad su õnnelikuks.
Et õnnelik olla pead sa eelkõige olema teistest sõltumatu ja seda sellepärast, et varem või hiljem tõmmatakse sulle vesi peale. Sa pead olema sõltumatu mitte ainult materiaalselt vaid ka oma tunnetest. Tunded ei tohiks kasvada sinu enda elust suuremaks. Selleks, et olla sõltumatu teistest ei tähenda seda, et peaksid üksi olema. Ka teistel inimestel on sinu elus endiselt väga suur roll.

Vahe ongi selles, et su enda elu kellegi teise pärast elamata ei jääks.

Hakkasin üle pika aja jälle tantsimas käima ja leian, et tants ongi olnud üks puuduolev lüli minu elust.
Ehk polegi vaid tants see, mis mind paelub vaid paratamatult kuuluvad sinna juurde ka nägusad tantsupartnerid :D

Ok tegelikult pole see olukord seal nii roosiline midagi sest vähemalt pooled haisevad higi järgi ja talluvad su varvaste peal :D

Enne seda, kui üldse tantsimisega alustasin olen koguaeg vältinud igasuguseid üritusi, inimesi, sõpru sest nii hea on kodus üksi filmi vaadata ja burksi süüa. Mõne aja pärast sa siiski leiad, et see pole elu mida elada tahaksid. Eriti siis, kui kätte jõuavad jõulud ja aastavahetus. Õnneks on need vaid kaks üritust aastas, kus tahaks patja nutta. Varsti sa unustad selle ja hakkad järjekordse filmi kõrvale hiinakast sööki tellima :)
Üht ma ütlen…. head asjad saavad juhtuda vaid väljaspool kodu.
Elu paremaks muutmiseks pole vaja teha midagi muud, kui kaevata oma tagumik välja voodist, kuhu on juba kogunenud piisavalt palju riideid ja tühjasid krõpsupakke.
See üksi olemise ja pideva motivatsiooni puudumise probleem ei vaeva tegelikult sugugi üksi elavaid inimesi vaid ka neid, kellel on pere.
Mul on üks kunagine töökaaslane, kelle ma otsisin üles siis, kui oli vaja ühte kleiti õmmelda. Ta on enamuse ajast lapsega üksi kodus ja sain kohe aru, et inimene tahab suhelda peale oma mehe ja lapse veel kellegagi :)
Ja mina loll arvasin, et pere inimestel pole mõtet külas käia sest nendel pole naguinii sinu jaoks aega laste ja mehe kõrvalt. Õnneks sain teada, et ta polegi oma muredega üksi vaid nende majas elab veel palju lastega peresid ja neil on fb-is lausa oma kommuun :)
Ja mis veelgi olulisem…. sa pead armastama peale iseenda veel enda elatud elu. Vahet pole on see siis olnud hea või halb. Vaid halvad kogemused suudavad meid õpetada ja viia eesmärgini. Veel hiljuti muretsesin ma selle pärast, mida teised mu elust arvavad. Mul oli häbi öelda, kellena ma töötan, mul oli piinlik selle pärast, kus ja kellega ma elan. Jah…. elu ei lähe alati nii nagu sooviks aga see on minu elu ja enam ma ei muretse selle pärast, mida keegi teine arvab. Mul on jumala ****** mida sa arvad :D
vigala sass


Lisa kommentaar