Minu selle nädala kindlasti üks tõsisemaid tähelepanekuid oli seoses meie järgmise aasta projekti ÕpiSaarega. Kuna see on alles arenemisjärgus, siis siinkohal ma pikemalt ei peatuks. Minu märkamine on aga seotud meie grupiga. Kunagi varem pole ma meid endid niiviisi jälginud. 

Me nimelt pidime jõudma mingi teemapunktini. Saime kokku, istusime maha ja laotasime ideed laiali. Kes pakkus siis ühte, kes teist varianti. Kohtumise lõpuks oli reaalselt paigas vaid üks koht. Nii teema kui sihtgrupp jäid sel korral natuke tagaplaanile. Kõige naljakam ehk oligi see, et kuigi meie ootused kohtumise osas olid ehk suuremad, siis jõudsime vaid ühele kokkuleppele. Püüdsime viisakalt ära kuulata kõikide ideed, kuid kuna keegi ei suutnud eriti selgesõnaliselt oma visiooni põhjendada, siis ei olnudki see eriti imestatav.

Järgmisel kohtumisel harutati lahti ka teine koht. Umbes-täpselt mõeldi ka teemasuuna peale ning selleks oli psühholoogiline lähenemine. Kuna ma ise ei saanud sel korral osaleda, siis ei tea ma täpselt kuidas asjad käisid. 

Kolmas nn kohtumine (loe: msni konverents) oli ehk kõige tulutoovam just teemade koha pealt. Kui ma selgesõnaliselt ja üsnagi karmilt märkisin ära, et kõiki oma mõtteid teema osas tuleb lahti seletada ja põhjendada, siis ei olnudki väga palju ideedegeneraatoreid enam töökorras. Kaasaarvatud minu oma. Kui hinnata omavahelist koostööd, siis oli neid, kes võtsid vestlusest pidevalt osa. Samas oli ka neid, kelle poole pidi pöörduma mingigi arvamuse saamiseks. Kuna ma olen vägagi kriitilise meelega just igasuguste ettekannete ja koolituste osas, siis ei saanud ma lihtsalt kõiki ideid läbi oma sõela lasta. Ja mulle tundus mingil hetkel, et olen võib olla liiga kriitiline?! Samas ei saa me läbimõtlemata ja -analüüsimata ideed Andrasele esitada. Hakkasin siis kaaluma, kas ehk teised ei ole lihtsalt nii kriitilised kui mina? Kas neil puudub kogemus selliste ürituste korraldamisel või on asi minus ja mõtlen ma üle? Kas mina karjun liiga kõvasti või ülejäänud liiga vaikselt? Sel hetkel otsustasin lahkuda vestlusest, et igasuguseid võimalikke konflikte vältida, kuna need olid juba üsnagi soolas…

Tundus, et minu lahkumine mingi märgi siiski jättis, kuna kursakas minut hiljem helistas. Iseenesest oli see väga armas žest ja näitas, et minu roll grupis on siiski oluline. 

Kas ma olin subjekt? Kas grupp toimis subjektina? Kas me õppisime sotsiaalselt?

Kui arvestada subjekti mõistet kui inimest, kes on teadvustatud aktiivsuse kandja, kes on suuteline orienteeruma, otsustama, tegema seda, mida ta on kavatsenud teha ning vajadusel ka oma tegevust korrigeerima, siis ma ilmselt olin subjekt. Ma võtsin teadlikult endale eestvedaja rolli, et jõuda mingisse punkti (leida teema). Kavatsesin olla küll kriitiline ning see ka toimis, kuid olukorras kus ma tundsin, et seda on liiga palju ja hakkas ilmnema juba esimesi vastuhakumomente, tuli valida teine lähenemine. Ma ei hakanud enda mõtteid õigustama, küll aga põhjendama, kuid mul jäi mulje, et paar inimest grupist ei näinud seda põhjendusena. Siis otsustasingi grupil endal toimida ning lahkusin.

Grupi subjektsust ma tervikuna ei näinud. Pigem oli grupis mitu subjektselt käituvat inimest, kuid grupp tervikuna subjekt ei olnud.

Kui sotsiaalset õppimist arvestada kui tegevuste jäljendamist ja oma käitumise modelleerimist teiste käitumise järgi, siis me ilmselt sotsiaalselt ei õppinud. Pigem oli allujaid ja allutajaid. 

Arvan, et see kogemus tõi ka minu natuke inimlikumale pinnale. Sain aru, et minu hinnang on küll oluline, kuid ma ei tohiks nii läbilõikavalt ideid purustada. Loodan aga, et ka grupiliikmed ise said aru, et tegin seda kõike vaid seetõttu, et teisi analüütikuid meie hulgas sel hetkel ei olnud. Keegi ju peab see must lammas ka olema:)