Ma olen märganud, et kui inimesele tehakse kompliment tema välimuse kohta, siis naeratatakse viisakalt, võib-olla isegi punastatakse. Kui komplimendiks on aga näiteks: “Sa oled nii sõbralik/heasüdamlik/meeldiv…”, siis visatakse see kõrvust mööda. Naljakas on asja juures aga see, et kõik räägivad, kui vähetähtis on välimus, oluline on ikka see, milline inimene Tegelikult (loe: iseloomult, käitumiselt) on. Kuidas seda siis mõista?

Mulle on lihtsalt silma jäänud, et headele isiksuse omadustele ei pöörata piisavalt tähelepanu, neid ei hinnata, kui ollakse täpne, korrektne või iseseisev. Oluline on see, et sul oleksid pikad jalad, ilusad juuksed ja hoolitsetud nahk. Samas ollakse nukker, kui “kõik ainult minu välimust hindavad”. No saa sa siis aru!?

Pean tunnistama, et olen ka ise üks selline inimene, kes punastab, kui märgatakse mu siniseid silmi näiteks, samas olen hakanud väärtustama ka seda, kui öeldakse, et ma olen hakkaja. Mulle ju meeldib ringi siblida ja on tore, kui keegi seda ka hindab. Eriti meeldiv on see siis, kui sellele siblimisele ka kompliment järgneb:)

Tegelikkuses on ju mõlemad pooled olulised. Esmamulje sõltub inimese välimusest, teisejärguline mulje kujuneb aga tema omaduste alusel. Kui neid mõlemaid pooli märgata ja kompliment teha nii armsale väikesele ninale kui ka heale kirjaoskusele, näitab see seda, et inimesel on mõlemal väljal midagi pakkuda:)

Millegipärast on mul tunne, et kui inimesed hakkaksid teineteisele rohkem tähelepanu pöörama nii välimusele kui ka karakteriomadustele viidates, siis muutuks meie NAERATUStevaene keskkond natuke rikkamaks. 

Worth to try!