Kui kõikidel teistel algas kevad juba päris tükk aega tagasi, siis sain mina oma kevadpisiku alles paari päeva eest sisse. Kevadväsimus on sel aastal kuidagi eriti kergelt möödunud, kui see just veel ees ei ole… Õige pea hakkavad punguma juba esimesed kirsipuud- ma jumaldan seda lõhna:)

 

 

 

 

 

 

 

Aga võttes kokku oma märtsikuu postitused, siis tuleb tunnistada, et ma keskendusin seekord ennekõike emotsioonidele, mis üks või teine teema minus vallandas. Naistepäev on viimastel aastatel üha ilusamaks muutunud. Kuidagi väga südamest tulevad kõik soovid ja lilled… Film “Elizabethtown” tuletas mulle meelde, kui olulised on inimesed meie ümber ning mälestused mis nendega seostuvad. Domino falldown näitas kuivõrd tugev võib olla grupimõju indiviidile. Samas peegeldas see postitus ka minu kui andragoogi lähenemist “õpetamisele” ning jõudsin järeldusele, et tantsutreenerina on ehk parem õpetada pedagoogilise mudeli kohaselt. Visiit nukuteatrisse maalis suurepärase pildi sellest, kuidas 2-5aastased lapsed näevad maailma enda ümber. Nad ka õpivad ja seda niisamuti sotsiaalselt, kuid nad ei tea seda. Viimane selle kuu postitus kirjeldas ilmselt küllaltki kirevalt seda, kui kirju on Issanda loomaaed. Selle postituse keskmeks oli ennekõike eneseanalüüs- kuidas ma käitusin ning miks just nii.

Mulle meeldiks, kui ma suudaksin järgmise kuu jooksul lisaks erinevatele märkamistele ja tähelepanekutele avastada veelgi rohkem sotsiaalset õppimist. Ma usun, et teadlik vaatlemine annab tulemusi :)