twilight

 

Olympia poolsaarel,Washingoni osariigi loodeosas paikneb peaaegu pideva pilvekatte varjus väikelinn nimega Forks.Selles tähtsusetus linnakeses sajab rahkem kui kusagil mujal kogu Ameerika Ühendriikides.Just sellest süngest,pahaendelisest linnast oligi mu ema koos minga põgenenud,kui olin kõigest paarikuune.Just selles linnas olin ma sunnitud veetma kõik oma suved ,kuni sain neljateistkümneaastaseks;kolmel viimasel suvel viis mu isa ,Charlie mind kaheks nädalaks puhkama hoopis Californiasse.

Aga just Forksi olin ma end nüüd asumisele mõistnud-tegu mis täitis mind sulaselge õudusega.Ma jälestasin Forksi.Ma armastasin Phonenixit.Ma armastasin päikest ja kõrvetavat kuumust.Ma armastasin elavaloomulist,avarat linna.

“Bella,”ütles ema mulle-kindlasti juba tuhandendat,aga nüüdseks viimast korda-,enne kui lennukile läksin.”Sa ei pea seda tegema”

Me oleme emaga sarnased,ainult temal on lühikesed juuksed ja naerukurrud.Tema suurtesse,lapselikkesse silmadesse vaadates tabas mind kabuhirm.Kuidas sain jätta oma armastava,ebakindla ja mõtlematu ema iseenese hooleks? Muidugi tal on nüüd Phil,nii et arved saavad ehk makstud ja külmkapp pole ka päris tühi,bensiini paak on täis ja emal on kellele helistada,kui ta ära eksib,aga ikkagi…

Lend Phoenixist Seattle`isse kestis neli tundi,seejärel ootas ees veel tunniajane sõit väikelennukiga Port Angelesse ning tunniajane autosõit Forksi.Lendamise vastu polnud mul midagi;muretsesin pigem selle tunni pärast ,mille pidin koos Charlie`ga autos veetma.

Charlie suhtus kogu loosse üsnagi taluvalt.Tal paistis olevat siiralt hea meel,et ma esimest korda elus kas või natukenegi pikemalt tema juures elan.Ta oli mind juba keskkooli kirja pannud ja lubas mind autoostul aidata.

Aga charlie seltskonnas oli veder olla.Kumbagi meist ei saa nimetada jutupaunikuks ja ma poleks nagunii midagi öelda osanud.Tedsin,et minu otsus tekitas temas omajagu segadust-täpselt nagu ema,ei olnud ka mina suurt saladust teinud sellest ,et ma vihkan Forksi.Kui lennuk Port Anngeleses maandus ,sadas vihma.Ma ei pidanud seda halvaks endeks-see oli lihtsalt möödapääsmatu.Ma olin päikesega hüvasti jätnud.

Charlie ootas mind oma patrullautos.Ma olin isegi sellega arvestanud.Forksi linnarahva jaoks oli Charlie politsei ülem Swan.Minu autoostu huvi-mu kesistest säästudest hoolimata-põhines nimelt asjaolul ,et ma keeldusin sõitmas punaste ja siniste vilkuritega autos.Mitte miski ei aeglusta liikumist hullemini kui politseiauto.

Kui ma lennukist maha koperdasin,tervitas Charlie mind kohmaka kaisutusega,võttes mul ühe käega õlgade ümbert kinni.

“Tore sind näha,Bells,”ütles ta,kui oli mind automaatselt kinni püüdnud ja toetanud.”Sa pole kuigivõrd muutunud.Kuidas Renéel läheb?”

“Empsiga on kõik korras.Tore ka sind näha,paps.”Näost näkku ei tohtinud ma teda Charlie`ks kutsuda.

Mul oli ainult paar kotti.Suurem osa Arizona riietest olid Washingtoni jaoks liiga õhukesed.Olime Emaga rahad kokku pannud,et mulle talverõvaid osta,aga neid oli sellegipoolest vähe.Kogu mu pagas mahtus vähimagi vaevata patrullauto pagasiruumi.

“Ma leidsin sulle hea auto,tõeliselt odavalt.”teatas ta ,kui oli turavavööd kinnitanud.”Missuguse auto?”Mind muutis pisut ettevaatlikuks see,et ta rõhutas sõna “sulle”,kui oleks pvõinud rõhutada sõnu”hea auto”.

“No tegelikult on see pikap,Chey oma”

“kust sa selle ledsid?”"Mäletad Billy blacki LA Pushist?”La Push oli tillukeindiaanireservaat ranniku lähedal.

“Ei.”

“Ta käis vanasti suviti koos meiega kalal,”selgitas Charlie.

See seletab miks ma teda ei mäletanud.Ma olen üsna osav valusaid,ebavajalikke mälestusi summutama.

“Nüüd on ta ratastoolis,”jätkas Charlie,kui ma midagi ei vastanud,”ega saa sellega ise sõita ja pakkus mulle väga odavalt.”

“Mis aasta oma see on ?”Tema muutunud näoilmest võis näha,kui väga ta oli lootnud ,et ma selle küsimuse küsimata jätan.

“Noh,Billy on mootorit kõvasti putitanud-tegelikult on see vaid mõned aastad vana.”Ma lootsin,et ta ei arva ,nagu ma niisama kergesti alla annaksin.”Millal ta selle ostis?”

“Ta ostis selle vist 1984.aastal.”

“Kas ta ostis selle uuena?”

“Noh,mitte päris.Ma arvan et kuuekümnentate alguses oli see tuttuus…või hiljemalt viiekümnendate lõpus,”tunnists ta arglikult.

“ch…Paps,ma ei tea autdest tuhkagi ja ei oskaks seda ka parandada,kui see katki,läheb ja mehaaniku juurde minekuks poleks mul…”

“Ei-ei,Bella,see asjandus sõidab suure päraselt.Lihtsalt praegu sellised enam ei teahta.”

Asjandus,mõtlesin ma endamisi…selles sõnas peitus võimalusi-vähemalt sai seda hüüdnimena tarvitada.

“Kui odav on odav?”Lõppude lõpuks ei saanud ma just selles mitte mingeid järeldusi teha”Noh,kullake,ma tegelikult ostsin selle sulle juba ära.Kingituseks kojutuleku puhul.”Charlie kõõritas silma nurgast minu poole,näol lootusrikas ilme.

Oh sa poiss.Tasuta.

“Sa poleks pidanud seda tegema,paps.Ma kavatsesin endale nagunii auto osta.”Pole midagi.Ma tahan et sa õnnelik oleksid.”Seda öeldes vahtis ta teele.Charlie´l oli ebamugav tundeid sõnadesse panna.Selle olin ma temalt pärinud.Seega vaatasin ka mina vastates otse meie ette.”See on tõesti tore,paps.Aitäh.Mul on väga hea meel”Polnud vaja lisada ,et Forksis on võimatu õnnelik olla.Polnud vaja,et ta minuga kannataks.Pealegi ei vaataks ma kingitud pikapile iialgi suhu-õigemini kapoti alla.

“Noh,võta heaks,”pmises Charlie,tundes mu tänusõnade pärast piinlikust.Vahetasime veel paar lauset ilma kohta,mis oli vihmane ja oligi kogu vestlus.Vahtisime sõnatult aknast välja.Muidugi oli siin ilus,seda ei saanudma eitada.Kõik oli roheline:puud,nende tüvesid kattev sammal,okstele toetuvad tihedad lehekroonid,sõnajalgadega kaetud metsaalused.Isegi läbi puu latvade valgus oli roheline.

Siin oli liiga roheline-nagu oleksin ma tundmatul planeedil.

Viimaks jõudsime me Charlie poole.Ta elas ikka veel selles väikses,kahe magamistoaga majakeses,mille nad koos emaga abielu alguspäevil olid ostnud.Tegelikult saigi nende abielust rääkida vaid alguspäivist.Täielikult muutumatuna püsinud maja ette oli pargitud minu uus auto-noh,vähemasti minu jaoks on see uus-pikap,kulunud punase värvkatte,suurte ümarate pritiibade ja avara kabiiniga.Minu suureks üllatuseks hakkas masin mulle kohe meeldima.Mul polnud aimugi,kas see ka käima läheb,aga ma võisin end vabalt roolitaga ette kujutada.Pealegi oli see üks neist rauakolakatest,millele miski viga ei tee-just sedasorti,mis liiklusõnnetusse sattudes seisab ühegi kriimiuta,ümbritsetuna kokkupõrkes hävinud välismaise auto juppidest.

“oi,paps,see on super!Aitäh!”Nüüd pole tarvis õudustäratavat homset selles suhtes karta.Ma ei pea valima,kas kõmpida kooli jalgsi kolm kilomeetrit läbi vihma või lasta Charlie´l end patrulllautoga ära viia.

“Mul on hea meel,et see sulle meeldib,”pomises Cherlie taas piinlikust tundes.

Saime kõik mu asjad ühekorraga üles viidud.Minu tuba oli lääne poole,vaatega eeshoovi.Tuba oli mul tuttav,see oli minu oma olnud sünnist saadik.Puitpõrand,helesinised seinad,katusealuse toa kaldus lagi ja pleekinud pitskardinad-need kõik olid osa mu lapsepõlvest.Ainsad asjad,mida Charlie siin üldse muutnud oli,olid vahetada häll voodi vastu ja osta kirjutuslaud,kui suuremaks sain.Nüüd seisis laual kastutatud arvuti ja seina oli ühendatud telefonikaabel modemi jaoks.Viimast oli nõudnud mu ema,et me saaksime teineteisega võimalikult kergelt ühendust pidada.Nurgas seisis endiselt mu lpsepõlvepäevist pärit kiiktool.

Ülakorrusel oli ainult üks vannituba,mida pidin Charlie´ga jagama.Püüdsin sellele asjaolule mitte nii palju mõelda.

Charlie´l on suurepärane omadus-ta ei pea vajalikuks juures passida.Ta jättis mind asju lahti pakkima ja korda seadma-asi,mida ema puhul ei tasu lootagi.Oli tore olla üksi ning mitte sundida end naeratama ja rahulolu teesklema;tõeline kergandus vahtida nukralt akna taga kallavat vihma ja poetada mõni pisar.Ma polenud praegu erilises nututujus.Küll ma hiljem vodisse heites töinan,kui ma pean hakkama homsele hommikule mõtlema.

Forksi keskkoolis käis kõigest kolmsada viiskümend seitse-nüüd viiskümend kaheksa -õpilast;Phoenixis oli neid juba ainuüksi minu tasemel rohkem kui seitsesada.Kõik siinsed lapsed on koos üles kasvanud-nende vanemadki olid koos liivakastis mänginud.Minust saab uus tüdruk suurlinnast,kõigi huviobjekt,veidrik.

Võib-olla,kui ma oleksin näinud välja nagu üks õige Phoenixi plika,oleksin võinud sellest koguni kasu lõigata.Aga välimuse pooles pole ma kunagi oma ümbruskonda sobinud.Ma oleksin pidanud olema päevitunud,sportlik,blond-võrkpallur või siis näitaeks kisakooritüdruk-,kõiki neid asju,mida saab seostada päikeseorus elamisega.

Pidevale päikesele vaatamata oli mul helevalge nahk,aga mul silmad polnud kaugelti sinised ega juuksed punakad.Ma olin terve elu sale,aga kuidagi pehmevõitu,ilmselgelt mitte sportlane. Mul polnud käte ja silmade koordinatsiooni,mis oleks mul võimaldanud

sporti teha ilma end häbistamata-ning vigastamata ennast ja kõiki teisi,kes,liiga lähedal seisma juhtusid.

Kui olin riided vanasse männipuust kummutisse paigutanud,võtsin oma pesemis tarbad ja läksin meie ühisesse vannituppa,et end pärast päeva pikkust reisi korda teha.Võib-olla on asi valguses ,aga ma näisin juba kahkjam,haiglasem.Mu nahk võis olla väga ilus-see oli väga puhas,peaaegu läbipaistev-,aga kõik sõltus värvist.Siin olin ma täiesti värvitu.

Oma kaamet peegelpilti vaadates pidintunnistama,et valetasin endale.Asi polnud ainult selles,et ma välimuse poolest kuhugile ei sobinud.Kui ma ei leidnud endale kohta kolme tuhande õpilasega koolis,millised olid minu võimalused siin?

Ma ei osanud omavanustega kuigi hästi suhelda.Võib-olla ei osanud ma üldse inimestega suhelda,punkt.Isegi mu ema ,kes oli mulle lähedasem kui keegi teine sellel planeedil,ei mõistnud mind täielikult,polnud minuga kunagi samal lainel.Vahel mõtlesin,kas maailm läbi minu silmade nähtuna on samasugune kui see,mida näevad teised. Võib-olla on minu ajul midagi viga.

Aga põhjus polnud tähtis.Tähtis oli vaid tulemus Ja homne päev on kõigest algus.

Ma ei maganud öösel kuigi hästi,isegi kui olin korraliku peatäie nutnud.Vihma katkematu trummeldamine ja tuule ulgumine katusel ei tahtnud kuidagi vaibuda.Tirisin päevinäinud teki üle pea ja võtsin mõne aja pärast appi ka padja.Ja ikkagi uinusin pärast keskööd,kui vihm ometi vaiksemaks sabinaks hõrenes.

Hommikul lasus akna taga paks udu ja minus tõstis pead klaustrofoobia.Siit polnud taevast nähagi,tuba tundus puurina.

Hommikusöök Charlie´ga oli vaikne ettevõtmine.Ta soovis mulle algavaks koolipäevaks edu.Ma tänasin teda,teades,et see on asjatu lootus.Edu ja õnn käisid minust kaarega mööda.Charlie lahkus esimesena,suundus politsijaoskonda,mis oli talle naise ja pere eest.Kui ta läinud oli,istusin vana nelinurkse köögilaua taha ühele kolmest eri stiili toolist ja uurisintema väikest kööki,selle tumedaid seinu,helekollaseid kappe ja valget linoleompõrandat.Mu ema oli need kapid kaheksatesit aastat tagasi üle värvinud,et tuua majja natukenegi päikesepaistet.Kõravalasuvas taskurätisuuruses elutoas rippus väikse kamina kohal rida pilte.Kõigepealt Charlie ja mu ema pulma pilt,tehtud Las Vegases,siis pilt,mille oli teinud haiglas üks abivalmis õde ja millel olime pärast minu sündi kolmekesi ja siis mitu koolipilti kuni eelmise aastani.Neid oli piinlik vaadata-ma pean palums Charlie´l need kusagile mujale panna,vähemalt seni kauaks ,kui mina siin elan.

Selles majas viibides oli võimatu mitte näha,et Charlie polnud emast ikka veel üle saanud.See tekitas ebamugavust.

 

 

 

 Parkisin auto esimese hoone ette,mille ukse kohal oli silt

“KANTSELEI“.Siin ei seisnud ühtegi autot,seega olin kindlasti valinud vale koha ,aga otsustasin ,et küsin seest ega hakka nagu napaks vihmas ringi tiirutama.Astusin vastumeelselt soojast autokabiinist välja ja sammusin mööda tumeda hekiga ääristatud kiviteed.Hingasin sügavalt sisse ja avasin ukse.Kantselei oli eredalt valgustatud ja soojem,kui ma loota oskasin.Ruum oli väike;siin olid mõned kokkupandud nahkistmetega toolid ootajate jaoks,oranźikirju odav vaip,seintele kleebitud teadaanded ja diplomid ning suur,valjult tiksuv kell.Kõikjal plasttopsides kasvavaid taimi,just nagu oleks väljas veel vähe rohelust.Ruumi jaotas pooleks pikk lett,millele asetatud traatkorvid olid täis pabereid ningmille serval ilutsesid mitmevärvilised lendlehed.Leti taha jäi kolm kirjutuslauda,millest ühe taga istus tüse,punapäine prillitatud naine.Tal oli seljas lilla T-särk,mis tekitas minus kohe tunde,et olin end liialt paksult siise pakkinud.

Naine tõstis pea”Kas ma saan teid aidata?”

“Mina olen Isabella swan,”teatasin ma ja naise silmist oli näha,et ta tadis kohe,kes ma olen.Mind juba oodati siin kahtlemata andsin alustkõiksugu kuulujuttudele.Politseiülema kerglase naise tütar oli viimaks ometi koju jõudnud.

“Muidugi”,ütles ta ning kaevas oma lauale laotatud ebakindlas dokumendivirnas,kuni leidis paberid,mida oli otsinud.”Teie tunniplaan on siis ja plaan niisamuti.”Ta asetas leti servale mitu paberilehte.

Vaatasime läbi minu tunnid ja ta märkis kaardil ära teekonna igasse klassi ning andis mulle õpetajatele allakirjutamiseks paberilahe,mille ma pidin päeva lõpus tagasi tooma.Ta naeratas ja avaldas nagu Charlie´gi lootust,et mulle hakkab siin Forksis meeldima.Naeratasin nii veenvalt,kui suutsin.

Auto juurde tagasi minnes märkasin,et õpilased hakkasid kohale jõudma.Sõitsin ümber kooli ja järgnesin autodevoolule.Mul oli hea meel nöha,et enamik autosid olid vanad nagu minu oma,ei midagi toertsevat.Kodus olin ma elanud ühes madalama sissetulekuga linnaosas,mis kuulu Paradise Valley juurde.Seal võis õpilaste parklas tihtipeale näha mõnd mercedest või Porschet.Siin aga oli kõige ilusam auto üks läikiv volvo,mis teiste hulgast kaugelt silma hakkas.Ometi keerasin mootori kinni niipea ,kui olin mõne vaba kohe leidnud,et selle kõuemürinaga endale mitte tähelepanu tõmmata.Uurisin autos istudes kaarti,püüdes kõike meelde jätta;loodetavasti ei pea ma terve päev ringi käima,nina kooliplaanis.Toppisin kõik oma asjad kotti,viskasin rihma üle õla ja hingasin sügavalt sisse.Ma saan hakkama,luiskasin endale hädiselt.Mitte keegi ei hammusta mind.Lõpuks hingasin sügavalt sisse ja astusin autost välja.