Kui kõik hakkas muutuma.

Minuga on viimastel kuudel ääretult palju kummalisi asju juhtunud. Umbes kolm kuud tagasi juhtus siis selline lugu, mis on mu elu tundmatuseni muutnud.                                                                                   Teadsin, et lähiajal oli tulemas üks esinemine Tartus Prima Vista kirjandusfestivali raames ja oli vaja teha proovi. See oli üks eriliselt rahulik ja meeldiv pühapäevane lõuna, toimetasin veel kodus, mängisin pilli ja ootasin inimesi proovi. Pool tunnikest enne proovi algust tundsin kõrvas kohinat ning kõrv oli lukus, arvasin lihtsalt, et ehk olen liiga palju kohvi joonud ja vererõhu lakke lükanud…. aga mitte ei läinud üle. Peale tundi aega tundus olemine juba kahtlane. Arvasin, et lähen viieteistkümneks minutiks pikali- ja muidugi kõik läheb üle. Aga vaat ei läinud, lõpuks kadus ka tasakaal. Terve õhtupooliku olin pikali ja uskusin, et noo, hommikuks on ikka korras.

Tasakaal oli hommikuks küll tagasi, nii enam-vähem aga parem kõrv oli kurt. Tekkis juba paanika ja lendasin arsti juurde. Kuna perearst oli puhkusel, võttis mind vastu õde. Kirjutas välja rohud, mis pidid aitama kohinaga toime tulla ja kutsus mind kolmapäevaks tagasi. Selleks ajaks oli ka arst tagasi, kes otsustas, et ega kurtus töö tegemist sega ja tahtis mind järgmine päev tööle saata. Sõnasin talle, et ma tõesti poleks seal, kui mul poleks tõsist muret enda tervise pärast. Arst lubas eriarstile helistada ja nõu pidada. Olin juba koju jõudnud, murest murtult jalutasin nutusena aias ringi- ja siis tuli kõne minu perearstilt.

Peale konsulteerimist eriarstiga, kelleks oli dr Metsmaa, saadeti mind kiirkorras Tartusse, start oli tund hiljem ja varsti saingi esmase diagnoosi, idiopaatiline äkk-kurtus, ehk siis kurtus teadmata põhjusel. Järgnevad kuu aega käisin korduvalt Tartu vahet sisekõrva süste saamas ja selle ajaga paranes asi nii paljugi, et 90 protsendist kuulmiskaotuset jäi järele 75, mida peaks saama juba aparaadiga korrigeerida. Nüüd jääb üle veel oodata juuli lõpus MRT-d ja augusti alguses aparaadi sobitamine…

Muusikat ei kavatse ma jätta, kuigi on hetkel on keeruline. Kuid leidsin enda jaoks taas maalimise ja uueks hobiks sai klaasile graveerimine…

Edasi juhtus veel nii mõndagi aga sellest pikemalt juba hiljem, seniks päikest!!! Teie Kets

One thought on “Kui kõik hakkas muutuma.”

Leave a Reply to mulk pätsilt Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>