Ajal, kui olin kuu aega kodus oma kurdi kõrvaga harjumas, hakkasin taas leidma seda ennast, kes olin kunagi teismelisena. Armastasin nimelt väga palju lugeda, maalisin öösiti ja käisin ihuüksi Viljandis ööd avastamas. Olen alati olnud öö inimene, kuigi pikka aega see võimalus puudus.
Olin ma siis kuu aega kodus, ning jälle tööle tagasi. Sain aru, et midagi peab kardinaalselt mu elus muutuma, vastasel juhul ei pea ma enam vastu, hing ihkas midagi muud, kui päevast päeva ja kellast kellani pisku eest enda tervis nii käest ära lasta, et hiljem poleks minust kellelegi kasu, ega rõõmu, kõige vähem enesele. Ma ise vähemalt olen viimasel ajal mõistnud, et ma kulutan end kõigi ja kõige nimel peale enese. Kuuland pigem teisi, kui ennast- kuidas ma saingi end kuulda, kui ma ei mäletanud, kes olen.
Ühel ilusal hetkel taipasin, miks kuulmine läks- just seepärast, et kuulasin liiga palju teisi, aga selleks et ennast kuulda võtta, peab olema mõtetes vaikus. Tegelikult tunnen, et see oli minu õnn, mitte õnnetus, kuigi esmalt see nii tundus.
Tööle tagasi minnes tegin enda kätele ja õlgadele aga nii palju haiget, et pidin jälle minema arsti juurde- käisin massaazis, sõin valuvaigisteid, võimlesin, määrisin jne jne… Tulemust praktiliselt pole siiani, ehk vaid pisut parem. Arst ei andnud eriti roosilist prognoosi ja ütles, et pean leidma endale töö, kus ei peaks raskustega kokku puutuma. Kolme viimase nädalaga sain aru, et nüüd ongi kõik!
Tegelesin graveerimisega edasi jaühel hetkel, kui ma jälle hilistel õhtutundidel meie aia “oaasis” istusin ja mõtisklesin, tuli mul idee hakata tegema graveeritud lampe. Kuna kevadel olin kogemata ostnud aeda riputatava päikesepatareidel led lambi, mis värve muutis, otsustasin proovida. Ostsin esimese led rgb pirni ja nii ideede genereerimine jätkus.
Õppisin peenemaid nippe, kuidas ja millega saab huvitavamaid ja efektsemaid tulemusi, ostsin juhtmeid ja pirnidele sokleid, katsetasin erinevate klaasidega, mida ja kuidas lõigata saab ja siis meenus mulle, et meil on kodus ka klaasivärvid. ja esimesed lambid ja lillevaasid hakkasid valmima. Praeguseks on mõned inimesed leidnud minu juurde ka tee, kui soovitakse mõnele klaasist kingitusele ka midagi meeldejäävat graveerida.
Esimest korda elus ma tunnen, et teen midagi sellist, mille tegemist ma täielikult naudin ja sel hetkel, kui olin töölt jäädavalt lahkunud, tundsin esmakordselt elus, et ma olen VABA ja ÕNNELIK.
Nüüd ma tunnen, et vaim on pingetest prii ja saan realiseerida unistusi, mis on nii kaua ootand, et ma neid märkaks.
Päikest teile, neile ja meile kõigile!!! Järgmise kirjani- teie Kets!