Kõik 'i postitused

Üks pühapäev vihmases Viljandis.

Täna on siis jälle üks kaunis päev, ehk võibolla mitte ilma suhtes kuna enamus päevast on vihma valanud ja päris paljudes Eestimaa paikades torm laastamistööd ja puude langetamist teostanud.

Ärkasin juba varakult, kella seitsme paiku. Tekkis vajadus uus lamp valmis saada. Seda mõtet olin juba paar nädalat peas kandnud, kui olin Viljandis asuvas Väike Ingel poekest külastanud. Otsisin kohti, kuhu saaks oma lampe pakkuda ja sattusin just sinna. Ja kuna ma olen terve elu selline kiiksuga olnud, meeldivad mulle kristallid ja muu selline kraam. Võib vist lausa öelda, et kristallide ja kivide vastu on mul lausa nõrkus.

Ja selles samas nõrkushoos ostsin ühe mäekristalli, mida mõtlesin lambile külge kombineerida. Kujutasin juba ette, kuidas erinevat värvi valguse käes kristallil valgus murduda võiks. Lamp ise sai graveeritud juba päris mitu päeva tagasi ja ka klaasimaali värvidega klaarid osad värvitud, aga kristallile sain siis lõpuks täna pihta :)

Ega ma eriti hästi ette ei kujutanud, kuidas sinna augu sisse saaks, aga katse eksituse meetodil sai lõpuks asi teoks.  Nüüd oli vaja veel vasest traati- vanast ajast oli jäänud vana teleka kaablit, eemaldasin kaablil isolatsiooni ja nii ta tehtud saigi.

 

aura lambi algus

 

Mäekristalliga lamp

 

Ma arvan, et tänaseks aitab nokitsemistest. Keegi kusagil kunagi on öelnud, et puhkama peab ka… Ehk siis teen midagi muud. Saun korda ja küdema, grill tööle, sest päike juba aeg-ajalt ilmutab end jälle. Ja homme tulevad uued ideed ja tegemised.

Aga ega ma peres üksi ole, siin leidub veel inimesi, kes oma kätega ümbrust püüavad kaunimaks ja mugavamaks muuta, minu kulla kaasa kätetööd võib pisut näha siit:

sauna leili ruum

Vot nüüd sinna ma kuuma sisse ajangi!

 

 

Sauna du

 

Seniks ikka päikest, sooja ja rahu!

Teie Kets jätkuvalt!

 

Muutused realiseeruvad

Meie kodune "oaas" kus ammutan energiat ja ideid.

Ajal, kui olin kuu aega kodus oma kurdi kõrvaga harjumas, hakkasin taas leidma seda ennast, kes olin kunagi teismelisena. Armastasin nimelt väga palju lugeda, maalisin öösiti ja käisin ihuüksi Viljandis ööd avastamas. Olen alati olnud öö inimene, kuigi pikka aega see võimalus puudus.

Olin ma siis kuu aega kodus, ning jälle tööle tagasi. Sain aru, et midagi peab kardinaalselt mu elus muutuma, vastasel juhul ei pea ma enam vastu, hing ihkas midagi muud, kui päevast päeva ja kellast kellani pisku eest enda tervis nii käest ära lasta, et hiljem poleks minust kellelegi kasu, ega rõõmu, kõige vähem enesele. Ma ise vähemalt olen viimasel ajal mõistnud, et ma kulutan end kõigi ja kõige nimel peale enese. Kuuland pigem teisi, kui ennast- kuidas ma saingi end kuulda, kui ma ei mäletanud, kes olen.

Ühel ilusal hetkel taipasin, miks kuulmine läks- just seepärast, et kuulasin liiga palju teisi, aga selleks et ennast kuulda võtta, peab olema mõtetes vaikus. Tegelikult tunnen, et see oli minu õnn, mitte õnnetus, kuigi esmalt see nii tundus.

Tööle tagasi minnes tegin enda kätele ja õlgadele aga nii palju haiget, et pidin jälle minema arsti juurde- käisin massaazis, sõin valuvaigisteid, võimlesin, määrisin jne jne… Tulemust praktiliselt pole siiani, ehk vaid pisut parem. Arst ei andnud eriti roosilist prognoosi ja ütles, et pean leidma endale töö, kus ei peaks raskustega kokku puutuma. Kolme viimase nädalaga sain aru, et nüüd ongi kõik!

Tegelesin graveerimisega edasi jaühel hetkel, kui ma jälle hilistel õhtutundidel meie aia “oaasis” istusin ja mõtisklesin, tuli mul idee hakata tegema graveeritud lampe. Kuna kevadel olin kogemata ostnud aeda riputatava päikesepatareidel led lambi, mis värve muutis, otsustasin proovida. Ostsin esimese led rgb pirni ja nii ideede genereerimine jätkus.

 

lamp graveeritud ja maalitud

Õppisin peenemaid nippe, kuidas ja millega saab huvitavamaid ja efektsemaid tulemusi, ostsin juhtmeid ja pirnidele sokleid, katsetasin erinevate klaasidega, mida ja kuidas lõigata saab ja siis meenus mulle, et meil on kodus ka klaasivärvid. ja esimesed lambid ja lillevaasid hakkasid valmima. Praeguseks on mõned inimesed leidnud minu juurde ka tee, kui soovitakse mõnele klaasist kingitusele ka midagi meeldejäävat graveerida.

Esimest korda elus ma tunnen, et teen midagi sellist, mille tegemist ma täielikult naudin ja sel hetkel, kui olin töölt jäädavalt lahkunud, tundsin esmakordselt elus, et ma olen VABA ja ÕNNELIK.

Nüüd ma tunnen, et vaim on pingetest prii ja saan realiseerida unistusi, mis on nii kaua ootand, et ma neid märkaks.

Päikest teile, neile ja meile kõigile!!!                                                       Järgmise kirjani- teie Kets!

Kui kõik hakkas muutuma.

Minuga on viimastel kuudel ääretult palju kummalisi asju juhtunud. Umbes kolm kuud tagasi juhtus siis selline lugu, mis on mu elu tundmatuseni muutnud.                                                                                   Teadsin, et lähiajal oli tulemas üks esinemine Tartus Prima Vista kirjandusfestivali raames ja oli vaja teha proovi. See oli üks eriliselt rahulik ja meeldiv pühapäevane lõuna, toimetasin veel kodus, mängisin pilli ja ootasin inimesi proovi. Pool tunnikest enne proovi algust tundsin kõrvas kohinat ning kõrv oli lukus, arvasin lihtsalt, et ehk olen liiga palju kohvi joonud ja vererõhu lakke lükanud…. aga mitte ei läinud üle. Peale tundi aega tundus olemine juba kahtlane. Arvasin, et lähen viieteistkümneks minutiks pikali- ja muidugi kõik läheb üle. Aga vaat ei läinud, lõpuks kadus ka tasakaal. Terve õhtupooliku olin pikali ja uskusin, et noo, hommikuks on ikka korras.

Tasakaal oli hommikuks küll tagasi, nii enam-vähem aga parem kõrv oli kurt. Tekkis juba paanika ja lendasin arsti juurde. Kuna perearst oli puhkusel, võttis mind vastu õde. Kirjutas välja rohud, mis pidid aitama kohinaga toime tulla ja kutsus mind kolmapäevaks tagasi. Selleks ajaks oli ka arst tagasi, kes otsustas, et ega kurtus töö tegemist sega ja tahtis mind järgmine päev tööle saata. Sõnasin talle, et ma tõesti poleks seal, kui mul poleks tõsist muret enda tervise pärast. Arst lubas eriarstile helistada ja nõu pidada. Olin juba koju jõudnud, murest murtult jalutasin nutusena aias ringi- ja siis tuli kõne minu perearstilt.

Peale konsulteerimist eriarstiga, kelleks oli dr Metsmaa, saadeti mind kiirkorras Tartusse, start oli tund hiljem ja varsti saingi esmase diagnoosi, idiopaatiline äkk-kurtus, ehk siis kurtus teadmata põhjusel. Järgnevad kuu aega käisin korduvalt Tartu vahet sisekõrva süste saamas ja selle ajaga paranes asi nii paljugi, et 90 protsendist kuulmiskaotuset jäi järele 75, mida peaks saama juba aparaadiga korrigeerida. Nüüd jääb üle veel oodata juuli lõpus MRT-d ja augusti alguses aparaadi sobitamine…

Muusikat ei kavatse ma jätta, kuigi on hetkel on keeruline. Kuid leidsin enda jaoks taas maalimise ja uueks hobiks sai klaasile graveerimine…

Edasi juhtus veel nii mõndagi aga sellest pikemalt juba hiljem, seniks päikest!!! Teie Kets

Tere, olen Kersti Kobi ja siin blogis hakkan vestma oma toimetamistest.

Olen oma elu jooksul tegelenud paljude erinevate asjadega aga hingelähedane on alati olnud millegi loomine ja kujundamine. Eelkõige ikka seepärast, et enda ja ümbritsevate inimeste elu ja ümbrus hubasemaks muuta. Tegelenud olen maalimise, laulmise, pillimängu, mööbli restaureerimise, muusika ja luule ürituste korraldamisega. Loonud hunniku laule, nii enda, kui teiste sõnadele ja näidelnud aga ega kõik kohe hetkega meenugi. Uusimaks kireks on klaasile graveerimine ja põnevate valgustite valmistamine.

Põhjus, miks otsustasin blogi pidama hakata ongi see, et soovin oma rännakuid ka Teiega jagada.

Püsige laineharjal ja palju päikest!                                                                     Teie Kets