Käes on aeg, mil enamik noori taas kooliteed käima hakkavad. See on aeg muudatustele, uutele ja vanadele tutvustele, erinevatele ootustele ja lootustele.

Sel sügisel ei pidanud ma esmakordselt oma elus kooliteed jätkama. Oli pisut kurbki kuulata kuis sõbrad koolist muljetasid või vaadata kuidas noored ja veel päris lapsedki lillekimp käes koolipoole sammusid. Ent siiski võin lugeda selle aasta esimese septembri üheks eriliseks päevaks! Täna kohtasin ma päikest, selle kolmes erinevas viisis.

September..

Üle pika aja tunnen ängistuse asemel midagi hoopistükkis paremat. Ärritava igatsuse asemel, ootusärevat ja magusat igatsust. Võib öelda, et olen armumas.

Ükskõik mida ma ka ei tee, ei suuda ma siiski enesega rahule jääda.
Need vähesedki korrad mil end viimasel ajal tõeliselt õnnelikult tunnen, on korrad, mil istun üksinda rahvast täis kinosaalis, joon  siidrit ja naeran filmis tehtud naljade üle.

Tänase päeva film: “Viimsete soovide nimekiri”

Nüüdseks on osad mu igapäevamõtetest mulle  eneselegi murettekitavateks muutunud. Viimased paar kuud mõtlen endale tahtmatult pisarad silma. Küll igatsen ma taga sündmusi, mis on jäänud aastate ja aastakümnegi taha, ent mitte möödanik pole see, mis mind hirmutab. Mureallikaks on mõtted minust ja mu hukkumisest. Olen juba lapsest saati uskunud, et suren noorelt. Viimase poole aasta jooksul oli ka kord, kus uskusin, et surm saabub lähikuudel. Oli ka hetki, mil arvasin magamajäädes, et uuel hommikul ma enam ei ärka. Aga näe, ärkasin!

Minu mureks on see, et ma ei kavatse elu seeski tõsta kätt omaenese vastu, kuid siiski käivad mu peast läbi aegajalt mõtted, mis seostuvad mu surmaga läbi kõikvõimalike õnnetuste. Küll tuleb mul linnapeal liikudes pähe kutsumata mõte, justkui nüüd võiksin jääda autoalla, sattuda paariks nädalaks kooma, sealt ajutiselt ja õnnelikult välja tulla ning siis ikkagi surra. Ning sellelaadseid mõtteid on mul iseenesest pähe tulnud teisigi.

Ka süda on mulle viimastel kuudel muret tekitanud. See teeb mulle aegajalt haiget. Küll  leidub järjepidevat õhkõrna  tuiklemisvalu kui ka ootamatut teravat torget. Neid muresid lähen ma lähiajal ka arstile kurtma. Tegelikkuses ma ju siiski ei taha surra ja hoolin oma tervisest ja heaolust väga!

Ent olles optimist, suudan selles kõiges ka midagi head leida. Tänu nendele kutsumata mõtetele olen püüdnud ikka ja jälle oma asjades korda luua. Küll sorteerin ma pisteliselt oma sahtleid ja kappe. Viskan ära võimalikult palju ebavajalikke asju ning püüan luua kompaktseid mälestusi. Mälestusi kirjadest, kõikvõimalikest kaartidest, lapsepõlvemälestustest, kui ka värviraamatuist ja esimestest harjutusvihikutest kus alles käekirja õppisin. Ning fotod.. Olen leidnud palju ilusaid pilte, mida vaadates siiani pisar võib silma tulla. Ja need pisarad pole mitte kurbusest vaid rõõmust, mis mind neid pilte vaadates valdab.   Ja siis veel mu sõbrad. Püüan ikka ja  jälle kokku saada oma uute ja vanade sõpradega ning üheskoos olen  valmis võtma  ette igasugu jaburdusi, mis meid tol hetkel naerma ajab. Näiteks võiksin tuua kerges joobes,  külavaheteedel roolimise lihtsalt sel põhjusel, et tahtsin kordki elus ära proovida, mis tunne see olla võiks. Ja seda siis hetkel, mil mingil seletamatul põhjusel uskusin, et üle kuu aja mul enam elada pole jäänud. Lisaks võiksin välja tuua ka ööstriptiisi ühes Tallinna kesklinnas asuva korteri rõdul, sealjuures valjult naeru lagistada ja olematutele inimestele lehvitada. (Tõsi.. Näis, et väljas polnud kedagi, kes midagi oleks võinud näha või kuulda) See seik sai tehtud siis samuti sel põhjusel, et seda polnud ma kunagi varem teinud ning organismi oli manustatud palju sidrunit, soola ja seda vallatut tequilat!

Leian,  et just need pöörased hetked me elust,  on just need mida kord me surmapäeval suunurki kergitades meenutatakse.

Elagem täiel rinnal, sest keegi meist ei või ette teada, mida toob endaga kaasa öine tähistaevas või südantsoojendavalt kuldne päikesetõus.

Plaanid on kui üüratu merepind. Need näivad piiritud, on kaetud isevärvi mereveega ning jäävad alati muutuvaiks. Me plaanid, need on me teekonna väravapostiks, unistuste alustalaks ja mõtete pärusmaaks.

Ei ole ma veel enne kohanud keskit, kel poleks eales ühtki plaani. Ka minul olid omad plaanid. Need olid, on ja tulevad edaspidigi ning igaüks neist on isenägu. Küll helged, sasised või lootusrikkad, ent vaid üksikud neist kulgevad plaanipäraselt.

Juba mõnda aega mõlgutasin mõtteid blogi algatamise suhtes. Ikka ja jälle jäi selle algus tegemata kuna ma lihtsalt ei viitsinud sellega tegeleda. Nüüd kuhjus aga viimsete päevadega paras peatäis mõtteid, mis mu väikest ajukoorikut liigselt painama hakkas ning edasine elu ilma blogita, vastuvõetamatu näis.

Kuna kodupoole liikudes parajalt päikeserohke vihmasabina kätte jäin, sai ka blogi nimi sabinale kohase nime.
Nüüd on siis algus tehtud, süda rahul ja uni silmis.

Aeg on kirjutama asuda..