Muret tekitav
Nüüdseks on osad mu igapäevamõtetest mulle eneselegi murettekitavateks muutunud. Viimased paar kuud mõtlen endale tahtmatult pisarad silma. Küll igatsen ma taga sündmusi, mis on jäänud aastate ja aastakümnegi taha, ent mitte möödanik pole see, mis mind hirmutab. Mureallikaks on mõtted minust ja mu hukkumisest. Olen juba lapsest saati uskunud, et suren noorelt. Viimase poole aasta jooksul oli ka kord, kus uskusin, et surm saabub lähikuudel. Oli ka hetki, mil arvasin magamajäädes, et uuel hommikul ma enam ei ärka. Aga näe, ärkasin!
Minu mureks on see, et ma ei kavatse elu seeski tõsta kätt omaenese vastu, kuid siiski käivad mu peast läbi aegajalt mõtted, mis seostuvad mu surmaga läbi kõikvõimalike õnnetuste. Küll tuleb mul linnapeal liikudes pähe kutsumata mõte, justkui nüüd võiksin jääda autoalla, sattuda paariks nädalaks kooma, sealt ajutiselt ja õnnelikult välja tulla ning siis ikkagi surra. Ning sellelaadseid mõtteid on mul iseenesest pähe tulnud teisigi.
Ka süda on mulle viimastel kuudel muret tekitanud. See teeb mulle aegajalt haiget. Küll leidub järjepidevat õhkõrna tuiklemisvalu kui ka ootamatut teravat torget. Neid muresid lähen ma lähiajal ka arstile kurtma. Tegelikkuses ma ju siiski ei taha surra ja hoolin oma tervisest ja heaolust väga!
Ent olles optimist, suudan selles kõiges ka midagi head leida. Tänu nendele kutsumata mõtetele olen püüdnud ikka ja jälle oma asjades korda luua. Küll sorteerin ma pisteliselt oma sahtleid ja kappe. Viskan ära võimalikult palju ebavajalikke asju ning püüan luua kompaktseid mälestusi. Mälestusi kirjadest, kõikvõimalikest kaartidest, lapsepõlvemälestustest, kui ka värviraamatuist ja esimestest harjutusvihikutest kus alles käekirja õppisin. Ning fotod.. Olen leidnud palju ilusaid pilte, mida vaadates siiani pisar võib silma tulla. Ja need pisarad pole mitte kurbusest vaid rõõmust, mis mind neid pilte vaadates valdab. Ja siis veel mu sõbrad. Püüan ikka ja jälle kokku saada oma uute ja vanade sõpradega ning üheskoos olen valmis võtma ette igasugu jaburdusi, mis meid tol hetkel naerma ajab. Näiteks võiksin tuua kerges joobes, külavaheteedel roolimise lihtsalt sel põhjusel, et tahtsin kordki elus ära proovida, mis tunne see olla võiks. Ja seda siis hetkel, mil mingil seletamatul põhjusel uskusin, et üle kuu aja mul enam elada pole jäänud. Lisaks võiksin välja tuua ka ööstriptiisi ühes Tallinna kesklinnas asuva korteri rõdul, sealjuures valjult naeru lagistada ja olematutele inimestele lehvitada. (Tõsi.. Näis, et väljas polnud kedagi, kes midagi oleks võinud näha või kuulda) See seik sai tehtud siis samuti sel põhjusel, et seda polnud ma kunagi varem teinud ning organismi oli manustatud palju sidrunit, soola ja seda vallatut tequilat!
Leian, et just need pöörased hetked me elust, on just need mida kord me surmapäeval suunurki kergitades meenutatakse.
Elagem täiel rinnal, sest keegi meist ei või ette teada, mida toob endaga kaasa öine tähistaevas või südantsoojendavalt kuldne päikesetõus.