Mina mina mina

30. Apr 2009

kurb. – Neljapäev, kell on 23.03

Kategoorias: *** — villu @ 10:05

Kurb on olla.

Ei taha enam..

Valdole, kes oli, on ja jääb mu suurimaks armastuseks! – Neljapäev, kell on 22.27

Kategoorias: *** — villu @ 09:29

Mis toimub minu eluga? Kõik laguneb laiali! 

Kes veel ei tea, siis Valdo on surnud. 

Esimene õhtu oli jube. Esimest korda elus ei julgenud ma ilma tuleta olla. Seepärast magasingi tulega. Koguaeg oli selline tunne, nagu oleks keegi veel minuga. Väga haige igatahes. Üleüldse oli vastik õhtu/öö..

Täna käisime siis matustel. Õudne. Kõige toetavam asi oli see, kui Urmas (Valdo parim sõber) tuli ja pani käe õlale ja seisis natuke minu kõrval. Aga see ei olnud selline suvaline patsutus, vaid tugev ja oli tunda, et teda tõsiselt kotib. Tema oli ju see, kes ütles, et Valdo on selline äpu mees, et sa pead ise ohjad haarama (vms.). 

Inimesi oli meeletult. See oli tõesti üks mu elu kurvemaid päevi. Kui alguses ma vist ei saanud, või siis ei tahtnud uskuda, et teda enam pole, siis täna jõudis täie pasaga kohale. 

Kui ma vaid saaksin aega tagasi keerata.. 

Enne äraminekut tuli (no peale peielauda) öelda isale ja emale miskit. Oi, ma mõtlesin küll, et mida nüüd öelda! Uskumatu, ma ikka oskan. Isa teksti ma nii hästi ei mäleta, aga see ei olnud nii hull. Aga emale ütlesin, et Valdo oli minu suurim armastus (vms. täpselt ei mäleta). Ja midagi suutsin veel öelda.. Täiesti õudne.  ..aga mõlemaid vanemaid ma kallistasin.. ja hullult kaua ja hästi tugevalt. See oli suht wao tunne. 

Miks ma olin nii loll???? Ma ei saa lihtsalt aru! 

Ok. ma üritan mitte rohkem heietada seda teemat. Ps! Väike üllatus tuli Valdo poolt. Aga seda räägin teile hiljem. Kes oleks seda osanud oodata! (ei, ta ei tõusnud surnust üles!)

Nii.. nii palju siis sellest. Väga raske nädal olnud. Aga no teades mind, siis ma olen ikka tugev ja tegelikult ma isegi ei tea, miks ma seda siia kirjutan! Võib-olla on see tobe. Ehk on see midagi Valdole, kuigi talle ütleksin ma hoopis midagi muud! 

Mis siis veel juhtus? Jõudsin täna koju ja tuleb välja, et me peame oma kodust välja kolima. Ja isa ja ema kolivad ka ametlikult lahku. Isa ja vend pidid kolima vanaisa juurde (vähemalt alguses) ja ema.. no ta ei teadnud, kuhu ta veel läheb. 

Rahaga on ka kitsas käes. 

Väga nõme nädal on olnud. 

Kõige rohkem ma siiski igatsen Valdot! Ma teeks ükskõik mida, et taga koos olla! Me võiks jälle niisama autoga sõita, VLÜ’l käia, niisama kuskil väljas käia, veiniõhtuid korraldada (kuigi nüüd lõppeksid nad hästi!)…. ja palju palju palju muud…! 

Õudne. Kunagi sa ei tea, millal sa kedagi viimast korda näed. 

Tuli meelde meie esimene suudlus. Taanis. Kõik oli pime ja kõik magasid. …ja siis jäime magama nii, et hoidsime käest kinni. (No lõpuks lasime lahti, sest keegi ei tohtinud ju teada..)

Kunagi ütles Svea ühe lause “Raudselt olete nagunii Valdoga lõpuks koos!”. Võib-olla ma uskusin seda?! Lihtsalt.. paar aastat oleks pidanud edasi minema. Commoon.. mina läksin ju ülikooli.. avastasin, et ooo, mis tüübid need kõik on! ..ja eks ma kuskil sügaval sisimas arvasingi, et ehk me lõpuks ikka kokku saame. Kui loll oli nii arvata! (..aga samas..eks ta ise uimas seal alguses nii kaua!)

Nõme. Ja nüüd ei ole teda. Ta oli ikka nii wao inimene! Ma loodan, et on olemas mingi nö. hauatagune elu, või siis et hinged saavad rännata. Ma väga loodan, sest siis ma tean, et Svea lause läheb lõpuks ikka täide!

Puhka rahus, Valdo!

Blogi.ee - Eesti esimene blogijate sotsiaalvõrgustik