Mina mina mina

Ütleme nii, et peale viimast postitust on mul päris sündmusterikas elu olnud.

Käisin siis eile ühel ärasaatmispeol. Suht väga fun oli. Korter oli nii heas kohas.. Stockmanni vastas. rõduga ja puha..

Seoses Suure-Viiuliga-Tüübist. Nüüd asi on kindel, et meil ei tule miskit. Aga ma ei ole väga pettunud, sest nähtavasti eks ma ise alateadvuses teadsin seda. ..ma vist kohe valin neid, keda ma kindlalt ei saa. imelik. Eniveii.. natuke kurb olen, aga vähemalt ei pea 80′selt mõtlema, et “oi..mis oleks saanud..”. Niiet vähemalt ei olnud ma mingi pussy!

Aga aitab sellest. Kõige põnevam osa alles tuleb!

Hakkasime koju minema hommikul eks. (suht mingi kuue paiku) ..saatsime Kerli koju ja siis läksime ühe tüübiga, kutsume teda Hõbedaks, kodupoole. Võtsime mu ratta ja siis mingi hetk otsustasime, et tema sõidab ja mina istun seal taga. Ei nooh.. kõik oli väga tore, kuni me ühele autole otsa sõitsime.. või nooh. Seal Kristiine juures on see ristmik eks (see linnapoolne) ja siis kuna meil oli liiga suur hoog ja me ei saanud enam pidama, siis põrkasimegi kokku. Suht õudne oli. Mingi lendasin suure kaarega ja värki. Selg annab siiani tunda.. Ütleme, et väga õnnelik õnnetus oli. Sest kui Hõbe oleks auto ettepoole sõitnud, siis oleks see auto meist julmalt üle sõitnud! ..aga jahh.. see mees, kes autost välja tuli oli mingi hullult sõbralik, ehmatunud, aga sõbralik. Mingi mõlk oli ka autol ja ka minu pisikesel rattal. Tagumine ratas on jumala vildakas..niiet sellega praegu sõita ei saa. Need autotüübid mingi võtsid meie andmed ja värki.. ja siis kirjutati igast asju, et kuidas kõik toimus ja värki.. suht kaua läks.

..aga nooh..hea, et ma elus olen!

ps. see Hõbe oli nagu eluabivalmis ja hullult asjalik. Mingi küsis mitu korda, et kas ikka kõik on korras ja värki.. hullult tore poiss. Pärast saatis mind ju koju ka. Ehk siis me kõndisime ratas käes kodupoole. oehh.. päris kummaline, kuidas kellegagi tutvuda.

Päris õudne ikka.