Kust ma tean, et ma oma elu valesti ei ela? Kust ma tean, et ma tegelikult õnnetu olen?
Ma võin ju mingitel hetkedel õnnelik olla, aga võib-olla on see ainult hetkeline enesepetmine. Kust ma tean, et kui ma lõpuks vana-vana olen, et ma ei ole hoopis kurb oma elu üle?
Ma üldse ei tea, mida ma tegema peaksin.
ma olen nii rumal..
Selline tunne on, nagu ma ei tuleks enam kunagi Viljandisse tagasi. (ju ma ikka tulen!)
Istun nüüd oma tühjas toas. Isegi kardinaid ei ole. No eks ma pean need vanad rõvedad hallid kardinad, mis siin varem olid, tagasi panema, aga ma veel ei viitsi.. Riiulid on kõik nii tühjad, kapp on täiesti tühi.. nii tühi on kõik.
Tuli meelde, kuidas ma esimest päeva siin olin. Istusin üksi oma kastide/kottide keskel, kuulasin Elliott Smith’i ja mõtlesin, et see ongi MINU tuba ja MINU vabadus. (no reaalselt olen vaba alles kui ma enam kellesti rahaliselt ei sõltu, aga kuna ma obviously never ever raha kuskilt saama ei hakka, siis noo… see nö. vabadus jääb kuhugi kaugesse tulevikku..)
Ei lahe.. ma hakkan vist kõige rohkem igatsema seda, et ma võisin siin suht kõike teha. Mõnus oli. Tuba ei pidanud kunagi korras olema ja põhiline on see, et keegi ei vingunud selle pärast! Suht tegid mis tahtsid.. veel meeldisid mulle õhtud, kus kogu me “pere” teleka ees istus ja niisama chillis.. Üldiselt istusid kõik suht oma arvutis, aga kõik olid ikkagi koos. Mõnus on olnud.. ja meil on ikka lahedaid pidusid ka olnud! ..või korrad, kui me kodus “soojendust” tegime.. või kui ma Hip-Hop Tüdrukuga jooksmas käisin..
tore oli. (peaks lugema eelmise aasta sügise postitusi..)
natuke tahaks juba tallinna..