“ma tahan sind kaasa võtta!” – laupäev, kell on 22:16
Kuidagi väga flow on praegu.. Ei oska öelda, aga nii mõnus on. Tunnen aina rohkem, et ei peaks nii palju muretsema ja üritama olla miski, mida ma ei ole. It’s all OK!
Fucking hell. Aga eilne öö oli samuti maagiline. Ma olin jällekord “kihlatud” ühe ülitoreda tüübiga. Ma isegi mõtlesin, et nii tore, lõpuks keegi, et on selline “perfect“, mitte mingi kunsti-pede või ooo-universum-tüüp, vaid asjalik ja suht cool. Aga noh.. elu läheb ikka omasoodu ja pilgud kohtusid pilkudega ja oli võimatu mitte tegutseda. Ja nii sulandusid pilgud veel enam üheks ja võisime pikka aega lihtsalt sõnagi lausumata üksteisesse voolata. Ja nii oligi “kihlatu” unustatud. Südant ei saa ju sundida.
Ooh.. maagia! Avatus ja maailm.. ahhh! Ja siis tuli issi hommikul ja võttis mu kaasa.