Vahel ikka leidub haigeid inimesi. – pühapäev, kell on 22:33
Imelik, kuidas mõned asjad ei unune kunagi ja isegi kui mõtled, et sa suudad nendest rääkida täiesti normaalselt, siis see ei ole nii.
Nii imelik, et ma üldse hakkasin Seda rääkima täna.. (kes teab, see teab.. see liftijuhtum). Ma tunnen end nii imelikult praegu. Siuke kriipiv tunne või .. ma ei oska seletada. Ja naljakas, ega ma tavapäeval mitte sekundiksi ei mõtle sellele, aga kui meelde tuleb (nagu hetk tagasi), siis täielikult ja ei ole kohta, mida ma ei mäletaks! Ei tea, kas ma tunneks ta ära?
Ja mulle jääb igaveseks meelde, mis mul seljas too päev oli. Minu ema tehtud täpiline kostüüm. Valge ägeda kraega mustade täppidega pluus ja mustad lühikesed valgete täppidega püksid. Ja lift oli nagu ikka tüüpiline Lasnamäe tumepruun lift, nende vanade nuppudega.
Ja imelik, aga iga kord suudan ma rääkida kõigest mis enne juhtus või mis selle ümber oli, palju pikemalt, kui asjast endast. Või noh, mis seal ikka rääkida. Wao, et nii väikesed ja nii ammu aega tagasi juhtunud asjad ikka meid mõjutavad ja arvatavasti on see kogu värk mind ka kindasti muutnud kuskile suunas. Või noh.. kes teab.
Ma olen alati ta peale mõelnud või üritanud mõelda pigem positiivselt või üritanud tast aru saada vms. Mul olid ikka igasugused lood peas, ka lood, kus me omavahel läbi saime vms.
Ja kui kaua ei läinud ma lifti mitte ühegi mehega! (ikka mitmeid-mitmeid aastaid) Ja too hetk ma tegelikult ei mõelnud üldse, et see nii mind mõjutanud on või et see päris haige oleks, isegi praegu ei mõtle seda.
sorri, võib-olla ei oleks pidanud kirjutama sellest.