Mina mina mina

19. Dec 2013

mh, nõme. – neljapäev, kell on 00:40

Kategoorias: USA — villu @ 10:41

Niih, täna jõin oma elu esimese alkoholivaba õlle. :)

 

(ok..ma ei tea, mis toimub mu arvuti või internetiga, aga ma ei saa ühtegi pilti postitada)

 

wao, mis päev!! – kolmapäev, kell on 18:43

Kategoorias: USA — villu @ 05:34

OMG!!! Mul oli just maailma kõige romantilisem päev! Aga kuidagi teismoodi “romantika”. Igatahes, Dylan tuli mulle järgi ja pidime veitsa matkama minema, ta pidi mulle üht koske näitama kuskil metsas-metsas teises linnas. Anywho.. ja nii me läksimegi, Dylan, mina ja tema koer.

Kõige parem oli see, et Dyaln tuli metsa paljajalu! Serisouly! Ju ta tahtis “tõeline” mees olla? anywho.. aga kõige lahedam oli see, et me tõesti ronisime kõige haigematesse kohtadesse ja kõigi puude peal ronisime ja oeh.. ja suht nunnukas oli ja kuna osad kohad olid päris keerulised, siis ta andis alati oma käe ja nii..

 

Lõpuks peale kõiki neid seiklusi (ps! ja see oli faking tõeline mets, nagu METS!!!) jõudsime siis koseni, siis ronisime mööda mingit puud (me pidime jalanõud ära võtma ja joped ära võtma) pidi kose alla. (suht kõrgel olime) ..ja siis me tegime oma pead märjaks! haha.. ausalt, see oli sitkas lahe ja sitaks külm!

Enne kui me tagasi hakkasime minema, ronisime veel viimast korda kose otsa (seekord mitte mööda puud) ja siis (jah, nüüd see tuleb) proovis ta mind suudelda. Muuseas, ma pean mainima, et kogu see mets oli sitaks lahe ja sitaks romantiline. Anywho.. aga nagu mina ikka..  ehk siis ei mingit suudlust. Aga te võite arvata, et oli akward vms ..aga ei, tänu sellele muutus kogu päev veel ägedamaks!

Kogu tagasitee me rääkisime igast teemadel. Ma ei tea mis värk see on, aga meil on nii palju rääkida ja üldse on meil väga tore koos olla. aaa..ja siis ta lasi mul jälle autoga sõita (õpetas ja värki). Jõudsime hoopis Mendocino linna, kus käisime poes ja siis viis ta mind tema põhisurfikohta (vms). No me jõudsime sinna päikeseloojanguks. WAO! see oli niiiiiiii ilus!!! me hängisime seal vist ma ei tea kui kaua.. aga lõpuks oli päris-päris pime. Rääkisime igast asju ja ma ei teagi.. päris lahe! Aga tõesti.. aaa, ja hülgeid nägime..  Ning lõpuks on mu jalad Vaikses ookeanis käinud!

Uskumatu päev lihtsalt!

Ahjaa.. hommikul tegime ka kihveo, et kas tema USB sobib mu Sony kaamerasse või mitte ja kes kaotab, peab õhtusöögi kokkama. Ja loomulikult mina võitsin, kuigi mul on nii kahju, sest mul tõesti on seda USB juhet vaja!!

 

Blogi.ee - Eesti esimene blogijate sotsiaalvõrgustik